ESITATUD IDEEKAVANDID
SELETUSKIRI VURR
ASENDIPLAAN
Planeeritav hoonetekompleks on paigutatud Vabaõhumuuseumi territooriumi põhjanurka, Vabaõhumuuseumi tee serva. Hoone on mahuliselt liigendatud väiksemateks plokkideks, kuid samas on kogu kompleks asetatud ühtsesse ruumilisse süsteemi ning seotud ühendava kergliiklustee abil tervikuks.
Hoonemahud võib jagada tinglikult kahte funktsionaalsesse gruppi.
Esimese süsteemi moodustavad näitusemaja ja külastuskeskuse mahud, mis koonduvad konkursiala lõunaosas kiirtena ümber keskväljaku. Väljak toimib Vabaõhumuuseumi ’’esikuna’’, kus kogunetakse nii territooriumile sisenedes kui ka sealt väljudes. Samas on plats muuseumi ekspositsioonialade suhtes introvertne. Siia keskendub näitusemajast ja külastuskeskusest lähtuv sagimine.
Siit alguse saav kergliiklustee liigub spiraaljalt ümber Vabaõhumuuseumi uut hooneplokkide ning suundub planeeringuala põhjanurka, möödudes hoidla mahtudest ning lõppedes teise väiksema platsiga Ennistuskoda Kanut ees.
Alale on antud kaks juurdepääsu Vabaõhumuuseumi teelt. Üks keerab Külastuskeskuse ja Näitusemaja kõrval ja all olevasse parklasse. Teine teenindab töökodasid ja hoidlaid.
ARHITEKTUURNE IDEE
Hoone on jagatud madalateks laiadeks mahtudeks, mis on omavahel ühendatud
tsirkulatsiooniteega.
Tsirkulatsioonitee on dubleeritud sise- ja välisruumi. Välisruumis on tegemist varikatusega kaetud istumis- ja jalutamisruumiga. Varikatus kaitseb siseruume ka suvise intensiivse päikesevalguse eest. Sees on tegemist erinevaid hooneplokke ühendava galeriiga. Galerii äärde koonduvad kõige aktiivsemad ja atraktiivsemad tegevused – kohvikud, näitused jne. Nii moodustub läbikumav kihiline paralleelsete tegevuste ruum.
Hoone mahud meenutavad pisut ajaloolisi bastjone – madalad laiad betoonmüürid, mille kohale on rajatud haljastus. Müürid ise on aga erksate looduslike toonidega triibutatud.
Vabaõhumuuseumi teel sõitjatele vilksavad maamärgina triibuseinad. Muuseumi territooriumil jalutajatele moodustavad triipude ja männitüvede vertikaalid rõõmsa keskkonna.
KONSTRUKTISIOONIST
Loodavate hoonete mahud on välikandeseintega, millede struktuurne osa moodustub kohapeal täiskõrguseni valatud betoonmüürist. Kandvale müüri osale järgneb soojustus ning õhkvahe.
Väline nahk on tehases eeltoodetud betoonelementidest, millede kõrgus ei ületa nelja meetrit. Eeltoodetud betoonelementide kasutamine vähendab tunduvalt ehitusmaksumust ning tagab ehitusmaterjali efektiivse tootmise ja välisviimistlusele olulise kvaliteedi. Moodustuvate välisseinte massiivsus loob hoonemahtudele säästlikule energiakasutusele kohase termilise inertsuse.
Katusekonstruktsiooni juures on kasutatud väliskandeseintele toetuvaid metallist pikakandelisi kolmedimensioonilisi talasid, millede maht jääb katuse sisemusse. Tekkiv katuse kõrgus sisaldab ka tehnilisi ruume ning katuseterassidele vajalikku pinnast. Selline konstruktiivne printsiip loob avarad vabalt liigendatavad hoonete sisemahud ning säästlikule energiakasutusele kohase siseruumi välisruumist isoleeriva korruse / kihi.
Galerii on ehitatus suhteliselt tihedalt paigutatud sihvakatest puitpostidest, mis kannavad puitkatust ning ühtlasi tagavad päikesevalguse filtreerimise.
VIIMISTLUSEST
Projekti materiaalsus ilmneb läbi dialoogi stabiilsete betoonmahtude ning kerge puitgalerii vahel.
Betoonist hoonemahtude välisviimistluse juures on oluline värvilahendus. Kasutatud ei ole mitte betoonile kantud värve vaid tehases betooni segatud värve, tagamaks fassaadi värvilahenduse väärika vananemise. Kuna hoonetel on iseseisvatest elementidest moodustatud nahk on lihtsustatud ka fassaadi korrashoid ajas kuna selliseid osi on lihtne vajadusel välja vahetada.
Hoonemahtude siseviimistlus on seevastu võimalikult pretensioonitu, neutraalne ja lihtne – betoonkandeseinad on krohvitud ning valgeks värvitud.
Galerii materialiseerub läbi rütmiliselt paigutuva puitstruktuuri, mida dubleerib sisetuumi välisruumist eraldav klaas.
|
