Konserveerimisest ja restaureerimisest
“Me kohtame kunstiteoseid kunstikogudes- ja kunstinäitustel. Seal on nad ulualla toodud. Me leiame kunstiteoseid avalikelt platsidelt ja üksikuina elumajadest. Seal on nad oma kohale paika pandud. Teosed seisavad selguses; sest kunsti ajaloo uurimine määrab kindlaks nende ajaloolise päritolu ja kuuluvuse. Kunstiasjatundjad ja kriitikud kirjeldavad nende sisu ja selgitavad nende – nagu üteldakse – “kvaliteete” ning teevad nõnda teosed kättesaadavaks seltskondlikule ja individuaalsele kunstinautimisele. /.../ Ametiasutused võtavad enda peale kunstiteoste hooldamise ja säilitamise. /.../ Nõnda käib ise-endina olemasolevate kunstiteoste ümber mitmesugune tegevus, /.../. See vahendab teed kunstiteoste endi juurde. Muidugi sedavõrd, kuivõrd nad on nüüd lahutatud tõmbest esiletoomisele kunstniku läbi”.
Heidegger, Martin, Kunstiteose algupära, Ilmamaa, 2002, lk 94-95
Kultuuripärandi konserveerimine on erakordselt mitmekülgne, nii eset kui selle konserveerijat ühtsesse süsteemi haarav tegevus, mis lisaks otsesele füüsilisele kokkupuutele hõlmab rea väga keerukaid objekti ja subjekti vahelisi seoseid peegeldavaid kriteeriume – individuaalse mälu ja kogemuse kõrval ka kollektiivse mälu tasandeid. Viis, kuidas mälestist tajutakse sõltub üsna paljus konservaatoritest, kelle missiooniks on anda oma panus kultuuripärandi mõistmisele selle esteetilise ja ajaloolise tähtsuse ning füüsilise terviklikkuse osas, vt edasi kutsestandard ja E.C.C.O. Teadlikult või teadmata, osaleb seetõttu iga konservaator objekti väärtuse (kasvõi endale meelepärase) edasisel kujundamisel ja hindamisel.
Sajanditaguse, kuid tol hetkel kaasaegse teooria autor Alois Riegl sidus objekti väärtused järgnevate protsessidega viisil, kus vananemisväärtusele vastas jätkuva lagunemise lubamine, ajaloolisele väärtusele – säilitamine edasise lagunemise peatamiseks, mälestusväärtusele – restaureerimine ja kasutusväärtusele – hooldus. Meie kaasaeg ei ole ses mõttes jõudnud kaugemale: ikka püütakse leida keskteed, mis hõlmaks nii väärtuste arvestamist kui seisundi kindlustamist. Väärtusi nähakse kas objekti objektiivsete dokumentaalsete väärtuste, millel on ajalooline dimensioon või objekti välimuse subjektiivsete väärtuste (kunstiline ja esteetiline dimensioon) ning autentsuse ja seisundi koosmõjuna.
Kultuuripärandi konserveerimises on autentsus defineeritud objekti loomingulise protsessi ja füüsilise teostuse sisemise terviklikkuse ja selle ajaloo mõjude tõepärasuse mõõduna, see on muutunud üheks konserveerimise võtmekontseptsioonidest kõigi teiste eetiliste tõekspidamiste hulgas.
KONSERVEERIMISEST JA RESTAUREERIMISEST
Konserveerimise all mõeldakse kultuuripärandiga seonduvat otsest tegevust seisundi halvenemise pidurdamiseks ning pärandi väärtuse esile toomiseks. Keeleruumide erinevusest ja seega ka terminite erinevast kasutamisest tingituna (miks mitte ka kartusest?) on varju jäämas termini restaureerimine kasutamine. vt edasi E.C.C.O.
Restaureerimine hõlmab otsest tegevust kahjustatud või halvenenud seisukorras oleva kultuuripärandi osas, mille eesmärgiks on lihtsustada selle mõistmist, samal ajal nii palju kui võimalik austades selle esteetilist, ajaloolist ja füüsilist terviklikkust. vt edasi E.C.C.O.
Nimetatud sõnastused seavad neid protsesse vaid üksikobjektide tasandil läbiviivate säilitajate õlgadele märkimisväärse vastutuse, sest lisaks väärtustele ja terviklikkusele kammitsevad konservaatoreid ka erinevad põhimõtted: minimaalne sekkumine, materjalide pöörduvus ja stabiilsus.
Piir konserveerimise ja restaureerimise vahel on õhuke ning selle selgitamiseks võiks kõrvalepõikena esitada vaid ühe näite: pindade puhastamine mustusest, tolmust, miks mitte ka liimijääkidest. Kuigi ajas akumuleerunud mustus, „paatina“, on osa objekti (praegusest) identiteedist ja omab seega objekti elulugu kirjeldavat dokumentaalset väärtust, aitab puhastamine konserveerimisprotsessi osana ennetada edasist lagunemist. Puhastamise tulemuseks on sageli ka faktilise identiteedi ilmnemine ja seega on protsess restaureerimise osa. Seega oluline on määratleda piir, millest üleastumine toob kaasa nn ülepuhastamise efekti ning dokumentaalse väärtuse kao.
KONSERVEERIMISMATERJALIDEST
Konserveerimisel kasutatavad materjalid võib päritolu järgi jagada looduslikeks, poolsünteetilisteks (modifitseeritud looduslikud) ja sünteetilisteks. Samas jaotatakse kõnekeeles neid traditsioonilisteks ja kaasaegseteks (tänapäevasteks, moodsateks) materjalideks. Oma olemuselt ei erine mainitud kaks võimalikku jaotust, s.o päritolu järgi ja kõnekeeles levinud, millegi poolest, kuid välistavad teatud materjalide väärklassifitseerimise. Näiteks, pikaajaline moodsa materjali kasutamine ei muuda materjali traditsiooniliseks, tegemist on teatud traditsiooniga, harjumusega või pigem oskusega ühe või teise materjali, siinkohal kaasaegse, kasutamisel.
