Ennistuskoda KANUT | Conservation Centre KANUT

E.C.C.O. AMETIJUHEND (I):
(Renovatum 2002)

AMET
Esitatud Euroopa Konservaator-Restauraatorite Organisatsioonide Konföderatsiooni E.C.C.O. poolt ja vastu võetud Peaassamblee poolt
Brüssel, 11. juuni 1993

Preambul

Objekte, millele ühiskond omistab erilist kunstilist, dokumentaalset, esteetilist, teaduslikku, vaimset või religioosset väärtust nimetatakse ühiselt "kultuuripärandiks"; nad moodustavad materiaalse ja kultuurilise pärandi, mida antakse edasi järeltulevatele põlvkondadele. Kuna ühiskond on usaldanud need konservaatori-restauraatori hoole alla, on ta vastutav mitte ainult kultuuripärandi, vaid ka omaniku või hooldaja, algataja või looja, avalikkuse või tulevaste põlvkondade ees. Nende tingimuste eesmärgiks on kaitsta kultuuripärandit, olenemata sellest, kes on selle omanik, milline on selle vanus, valmistamisaste või väärtus.

I. Konservaatori-restauraatori roll

Konservaatori-restauraatori põhiliseks rolliks on kultuuripärandi hoidmine eesmärgiga säilitada see praegustele ja tulevastele põlvkondadele. Konservaator-restauraator annab oma panuse kultuuripärandi mõistmisele selle esteetilise ja ajaloolise tähtsuse ja füüsilise terviklikkuse osas.
Konservaator-restauraator teostab diagnostilist uuringut, kultuuripärandi konserveerimist-restaureerimist ja kõikide protsesside dokumenteerimist ning vastutab nimetatud tööde teostamise eest.

Diagnostiline uuring:
hõlmab kultuuripärandi koostise ja seisukorra määramist, muutuste määra ja iseloomu identifitseerimist; seisukorra halvenemise põhjuste hindamist; vajaliku remondi liiki ja ulatust. See hõlmab ka vastava dokumentatsiooni uurimist.

Ennetav konserveerimine:
hõlmab kaudset tegevust kultuuripärandi seisundi halvenemise ennetamiseks ja kahjustuste vältimiseks luues optimaalsed tingimused kultuuripärandi säilitamiseks määral, mil see sobib kokku selle sotsiaalse kasutusega. Ennetav konserveerimine tähendab korrektset käsitsemist ja kasutust, transporti, hoiustamist ja väljapanekut.

Aktiivne konserveerimine:
hõlmab peamiselt kultuuripärandiga seonduvat otsest tegevust eesmärgiga pidurdada edasist seisukorra halvenemist.

Restaureerimine:
hõlmab otsest tegevust kahjustatud või halvenenud seisukorras oleva kultuuripärandi osas, mille eesmärgiks on lihtsustada selle mõistmist, samal ajal nii palju kui võimalik austades selle esteetilist, ajaloolist ja füüsilist terviklikkust.

Konservaatori-restauraatori pädevusse kuulub ka järgnev:

• konserveerimis- restaureerimisprogrammide või ülevaadete koostamine,

• kultuuripärandi konserveerimise-restaureerimise osas nõu ja tehnilise abi osutamine,

• tehniliste aruannete koostamine kultuuripärandi kohta, avaldamata arvamust nende turuväärtuse kohta,

• konserveerimise-restaureerimisega seonduva uurimistegevuse teostamine,

• haridusprogrammide väljatöötamine ja konserveerimise-restaureerimise õpetamine, uurimise käigus saadud informatsiooni levitamine soodustamaks paremat arusaamist konserveerimisest.

II. Seonduvate valdkondade eristamine

Konservaator-restauraator ei ole kunstnik ega kunstkäsitööline. Kui kunstnik või kunstkäsitööline tegeleb uute esemete loomisega või funktsionaalses mõttes objektide säilitamise või parandamisega, tegeleb konservaator-restauraator kultuuripärandi säilitamisega.

III. Hariduslik koolitus

Selleks, et säilitada elukutse standardeid, toimub konservaator-restauraatori koolitamine ülikoolis või sellele vastaval tasandil.

E.C.C.O. AMETIJUHEND (II):

EETIKAKOODEKS

Esitatud Euroopa Konservaator-Restauraatorite Organisatsioonide Konföderatsiooni E.C.C.O. poolt ja vastu võetud Peaassamblee poolt
(Brüssel 11. juuni 1993)

I. Koodeksi rakendamise üldprintsiibid

Artikkel 1: Eetikakoodeks hõlmab põhimõtteid, kohustusi ja käitumist, mille poole iga E.C.C.O. liikmesorganisatsiooni kuuluv konservaator-restauraator peaks oma ametis püüdlema.

Artikkel 2: Konservaator-restauraatori amet on avaliku huvi orbiidis olev tegevus ja seda tööd tuleb teha järgides kõiki vastavaid riiklikke ja Euroopa seadusi ja kokkuleppeid, eriti neid, mis kehtivad varastatud omandile.

Artikkel 3: Konservaator-restauraator töötab otse kultuuripärandiga ja vastutab personaalselt omaniku ja ühiskonna ees. Konservaator-restauraatoril on õigus töötada ilma, et tema vabadust ja sõltumatust piirataks.

Konservaator-restauraatoril on õigus kõikidel tingimustel keelduda kõikidest nõudmistest, mille kohta ta arvab, et need on vastuolus antud koodeksi tingimuste või meelsusega.

Artikkel 4: Suutmatust järgida koodeksis sätestatud põhimõtteid, kohustusi ja keelde loetakse ebaprofessionaalseks tegevuseks ja see häbistab elukutset.

II. Kohustused kultuuripärandi suhtes

Artikkel 5: Konservaator-restauraator austab tema hoole alla usaldatud kultuuripärandi esteetilist ja kultuurilist tähtsust.

Artikkel 6: Konservaator-restauraator arvestab kultuuripärandi säilitamisel koostöös teiste kultuuripärandiga seotud professionaalidega selle sotsiaalsete nõuetega.

Artikkel 7: Konservaator-restauraatori töö peab olema tehtud vastavuses kõige kõrgema standardiga, olenemata tema arvamusest kultuuripärandi turuväärtuse kohta.
Kuigi teatud tingimustel võib konservaator-restauraatori tegevus olla piiratud, ei tohi austust Koodeksi suhtes kompromiteerida.

Artikkel 8: Konservaator-restauraator peab arvestama kõikide ennetava konserveerimise aspektidega enne praktiliste tööde teostamise algust kultuuripärandil ja piirama tegevust vaid vajalikuga.

Artikkel 9: Konservaator-restauraator püüab kasutada ainult tooteid, materjale ja protsesse, mis vastavalt tema olemasolevatele teadmistele ei kahjusta kultuuripärandit, keskkonda ega inimesi. Tegevus ise ja kasutatud materjalid ei tohi, kui vähegi võimalik, segada tulevikus läbiviidavat uurimist, restaureerimist või analüüsi. Nad peaksid ka sobima kultuuripärandi materjalidega ja olema nii hõlpsasti ja täielikult pööratavad kui võimalik

Artikkel 10: Kultuuripärandi dokumenteerimine peaks sisaldama märkmeid diagnostilise vaatluse, konserveerimis- ja restaureerimistegevuse ning muu olulise informatsiooni kohta. Nimetatud dokumentatsioon on kultuuripärandi osaks ja sellele peab olema vajaduse korral tagatud juurdepääs.

Artikkel 11: Konservaator-restauraator tohib endale võtta ainult sellist tööd, milles ta on pädev. Konservaator-restauraator ei tohi alustada ega jätkata tööd, mis ei ole kultuuri paremates huvides.

Artikkel 12: Konservaator-restauraator peab täiustama oma teadmisi ja oskusi eesmärgiga tõsta oma professionaalse tegevuse kvaliteeti.

Artikkel 13: Kui vajalik ja sobilik, konsulteerib konservaator-restauraator ajaloolastega või teadusliku analüüsi spetsialistidega ning osaleb koos nendega informatsiooni vahetuses.

Artikkel 14: Hädaolukorras, kui kultuuripärand on vahetus ohus, osutab konservaator-restauraator olenemata oma spetsialiseerumise valdkonnast kogu võimalikku omapoolset abi.

Artikkel 15: Konservaator-restauraator ei eemalda materjali kultuuripärandilt, välja arvatud juhul, kui see on möödapääsmatu selle säilitamisel või kui see olulisel määral segab omandi ajaloolist või esteetilist väärtust. Eemaldatud materjalid tuleb konserveerida ja protsess täiel määral dokumenteerida.

Artikkel 16: Kui kultuuripärandi sotsiaalne kasutus ei sobi kokku selle säilitamisega, arutab konservaator-restaureerija koos omaniku või hooldajaga, kas objektist reproduktsiooni tegemine oleks sobilik vahelahendus. Konservaator-restauraator soovitab õiget reproduktsiooniprotsessi, et mitte kahjustada originaali.

III. Kohustused omaniku või hooldaja ees

Artikkel 17: Konservaator-restauraator peab täiel määral informeerima omanikku kõikidest vajalikest tegevustest ja kirjeldama kõige sobilikumat edasise pideva hooldamise meetodit.

Artikkel 18: Konservaator-restauraator juhindub professionaalsest konfidentsiaalsuse nõudest. Selleks, et viidata mingile kindlale kultuuripärandile, peab ta saama selleks omaniku või hooldaja loa.

IV. Kohustused kolleegide ja ameti ees

Artikkel 19: Konservaator-restauraator peab säilitama austuse kolleegide ja ametikoha aususe ja väärikuse suhtes.

Artikkel 20: Konservaator-restauraator peab oma teadmiste pädevuse, aja ja tehniliste vahendite piires osalema internide ja abiliste koolitamisel.
Konservaator-restauraator vastutab tema abilistele ja internidele usaldatud töö juhendamise eest ja temal lasub lõppvastutus tema juhendamisel tehtud töö eest.

Artikkel 21: Konservaator-restauraator annab oma panuse ameti areandamisesse kogemuste ja informatsiooni jagamise kaudu.

Artikkel 22: Konservaator-restauraator püüab soodustada paremat arusaamist ametist ja konservaator-restauraatori ametist teadlikkuse tõstmist teiste ametite ja avalikkuse hulgas.

Artikkel 23: Konserveerimise-restaureerimise aruanded, mille eest konservaator-restauraator vastutab, on tema intellektuaalseks omandiks (vastavalt tema töölepingu tingimustele).

Artikkel 24: Kultuuripärandiga kauplemine ei sobi kokku konservaator-restauraatori tegevusega.

Artikkel 25: Selleks et säilitada konservaator-restauraatori ameti väärikus ja usaldatavus peab konservaator-restauraator kasutama oma töös ainult õiget ja informatiivset laadi reklaami.

Kinnitused
Euroopa Konservaator-Restauraatorite Organisatsioonide Konföderatsioon (E.C.C.O.) on riiklike ja rahvuslike konserveerimisega ja konserveerimisega mittetegelevate organisatsioonide dokumentide läbitöötamise põhjal ette valmistanud E.C.C.O. ametijuhendi. "Konservaator-restauraator: ameti definitsioon " (ICOM-CC, Kopenhaagen, 1984) oli esimene E.C.C.O. poolt vastuvõetud dokument.

E.C.C.O. AMETIJUHEND (III):

PEAMISED NÕUDED KONSERVAATOR/RESTAURAATORI HARIDUSELE

Ametijuhend III on E.C.C.O. poolt vastuvõetud ja kinnitatud septembris 1994.

I. Hariduse peamised eesmärgid

Haridus põhineb ameti kõige kõrgematel eetilistel normidel, mis on suunatud kultuuripärandi ja selle loojate unikaalsuse austamisele ja selle ajaloolisele, teaduslikule, vaimsele või usulisele tähtsusele.
Peale hariduse omandamist peavad lõpetajad olema võimelised töötama vastutustundlikult kultuuripärandi konservaator-restauraatori ametikohal, kaasa arvatud detailsemad tehnilised, teaduslikud ja kunstilised aspektid. Nad peavad olema suutelised tegema koostööd kõikide teiste kultuuripärandi säilitamisega seotud isikutega. Lõpetajad peavad olema suutelised ka teostama iseseisvat uurimistööd konserveerimise-restaureerimise ja ajalooliste tehnikate alal. Hariduse eesmärgiks on ka teiste E.C.C.O. ameti definitsioonis nimetatud võimete arendamine.

II. Hariduse liik

Ainus mõistlik viis konservaator-restauraatori koolitamiseks on kõrgharidus või sellele vastav tase, kaasaarvatud praktilised internatuurid.

III. Vastuvõtmine, kestvus ja akrediteerimine

Sobivus konservaator-restauraatori ametisse tuleks määrata kindlaks sisseastumiseksamite abil. Hariduse omandamine peab kestma mitte vähem kui kolm aastat ja soovitavalt olema nelja aasta pikkune. Nii teoreetiline haridus kui praktiline koolitus on olulise tähtsusega ja need peavad olema tasakaalus. Peale lõpueksamite edukat sooritamist väljastatakse kandidaadile diplom. Tuleks anda viide ka õpitud ainetele.

IV. Praktiline koolitus

Praktiline koolitus peab hõlmama didaktilisteks eesmärkideks sobivaks loetud originaalobjektide käsitlust. Valitud objektid peavad pakkuma materjali hästi-dokumenteeritud uurimiseks, kaasaarvatud tehniline uuring, diagnostika ja sellega seonduv käsitlemine. Alates hariduse omandamise algusest annavad sellised uurimised õpilastele kõige praktilisemal viisil aruaamise igast objektist kui unikaalsest probleemist. Nad pakuvad ka parima võimaluse kuidas integreerida kõik konserveerimise-restaureerimise teoreetilised, metodoloogilised ja eetilised aspektid praktiliseks koolituseks. Kunsti ajalooliste tehnikate ja selleks kasutatud materjalide tootmisportsesside uurimine ja praktika on teretulnud, kuna need soodustavad paremat arusaamist kultuuripärandi füüsilistest, ajaloolistest ja kunstilistest aspektidest.

V. Teoreetiline juhend

Tasakaal reaal- ja humanitaarainete vahel on möödapääsmatu teoreetilise juhendi puhul. Teoreetilised ained tuleks kindlaks määrata konserveerimise-restaureerimise alal spetsialiseerumisel ja võiksid sisaldada järgnevat:

• konserveerimise-restaureerimise põhilised eetilised põhimõtted,

• teadus (näiteks keemia, füüsika, bioloogia, mineroloogia, värviteooria),

• humanitaarained (näiteks ajalugu, paleograafia, kunstiajalugu, arheoloogia, etnoloogia, filosoofia, esteetika),

• kunstnike materjalide ja tehnikate ajalugu, kaasaarvatud tehnoloogia ja tootmisprotsessid,

• sissejuhatus kultuuriomandi seisundi halvenemise põhjustesse,

• kultuuripärandi eksponeerimine ja transport,

• ennetava ja aktiivse konserveerimise teooria, meetodid ja tehnikad,

• restaureerimise teooria, meetodid ja tehnikad,

• sissejuhatus kunstiobjektidest reproduktsioonide tegemise protsessidesse,

• kultuuriobjektide teadusliku dokumenteerimise meetodid, kaasaarvatud graafika, tekstitöötlus ja fotograafilised tehnikad,

• sissejuhatus meie kultuuripärandi säilitamise ajalukku ja meetoditesse, ka museoloogiasse ja monumentide ja paikade konserveerimisse,

• sissejuhatus seadustesse ja juhtimisse.