Eesti kutsete süsteemist
(Renovatum 2006)
Kersi Rodes, Kutsekoda
Piia Harvonen
Sõnad “kutsestandard” ja “kutsetunnistus” on teada ja tuntud juba paljudele inimestele. Eestis alustati kutsete süsteemi arendamist aastal 1998, kui Eesti Kaubandus-Tööstuskojas asus tööle Kutsereformigrupp ning sündisid esimesed kutsestandardid. Alates 2001. aastast korraldab kutsete süsteemi edasiarendamist Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutus Kutsekoda.
Kutsestandardid on olemas pea igas majandustegevuse valdkonnas, tänaseks on kinnitatud nõuded 551 kutsetasemele. Tööandjate, spetsialistide ja koolitajate poolt koostatud kutsestandardites kirjeldatakse kutse sisu ning nõudeid inimeste oskustele ja teadmistele konkreetsel kutsetasemel tegutsemiseks.
Kutsestandard on abiks nii töötajale kui tööandjale:
• on abiks tööandjale ametite kirjeldamisel-tutvustamisel, ametijuhendite koostamisel, töötajate kvalifikatsiooni määratlemisel, koolituste planeerimisel;
• aitab töötajal saada selgust olemasolevate ja puuduvate oskuste vahel, annab võimaluse planeerida oma arengut ja karjääri ning loob aluse elukestvale õppimisele;
• on aluseks tööturul nõudmistele vastavate õppekavade, koolitusprogrammide koostamisel;
• on aluseks kutsetunnistuste rahvusvahelistel võrdlemistel.
Kutsestandardid annavad aluse kutseomistamisele – see on protsess, mille käigus hinnatakse inimeste kutseoskuste vastavust standardi nõuetele ja väljastatakse kutsetunnistus.
Kutsetunnistus annab:
• töötajale võimaluse eristada ennast tööturul nn liba spetsialistidest ja tõstab töötaja “turuväärtust”;
• tööandja jaoks võimaluse töötajate oskuste võrdlemiseks ning lihtsustab värbamisprotsessi;
• koolitajale infot, millise sisuga koolitust vajatakse, kutsetunnistused on pakutava koolituse kvaliteedi näitajaks.
Eestis omistavad kutseid peamiselt tööandjate ühendused ning kutse- ja erialaliidud, kes on selleks saanud õiguse valdkonna kutsenõukogult. Kutseomistamisega tegeleb 68 organisatsiooni ning väljastatud on üle 10 000 kutsetunnistuse. Kutsetunnistused koguvad ühe enam tuntust ja omavad väärtust nii tööandja kui töötaja silmi, olles abiks töö leidmisel väljaspool Eestis.
ESF projekt
Käesoleval ja järgmisel aastal on selles töös tõhusaks abiks Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) kaudu rahastatav projekt “Kutsekvalifikatsiooni süsteemi väljaarendamine”. Tegu on arendusprojektiga, mille kirjutamist tingis soov analüüsida senitehtut ning juba toimiv kutsete süsteem Eestis veelgi kvaliteetsemalt ning jõulisemalt tööle panna.
Projekti eesmärgina on sõnastatud jätkusuutliku kutsete süsteemi toimimine ning projekti tegevused on kokkuvõtvalt järgmised:
• kutsestandardite süsteemi väljaarendamine;
• üleriigilise kutseomistamise võrgustiku loomine;
• kutsete süsteemi rakendumist toetava õigusliku ruumi loomine;
• kutsete süsteemiga seonduva infosüsteemi väljaarendamine;
• kutsete süsteemi ja projekti tulemusi tutvustav teavitustegevus.
Projekti kaasatud partnerite hulk on suur, kinnituse tegevustes osalemiseks on teiste hulgas andnud ka üle 40 kutset omistava organisatsiooni. Kutsete süsteemi arendamises osalejate võrgustikku kuulub täna üle 4000 inimese. Ühiste jõududega liigub eesmärk – Eesti kutsete süsteem on tuntud ja tunnustatud nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt – aina lähemale.
Konservaatorite kutsestandardi väljatöötamine
Kuna Eestis on konserveerimisalane kõrgharidus alles väljakujunemise järgus, puuduvad ühtsed nõudmised konservaatorile. See on tekitanud olukorra, kus restaureerimis-konserveerimislaborites töötavad väga erineva haridustasemega, erinevate manuaalsete oskuste ja erineva töökogemusega konservaatorid-restauraatorid. Olukord tekitas vajaduse töötada välja arusaadav süsteem erinevate põlvkondade teadmiste, oskuste ja kogemuste sujuvaks haakumiseks ning omandatud erialase haridusega konservaatoritele-restauraatoritele esitatavate nõudmiste kontrollitavuse tagamiseks oma eriala praktiseerimisel. Samuti on kutse omistamise üheks oluliseks põhjuseks vajadus kaitsta konserveerimisteenuse kasutajaid, s.o kolmandate osapoolte huvisid.
Konservaatorite kutsestandardite koostamise töörühm moodustati 12. detsembril 2003. Standardi väljatöötamisel lähtuti järgmistest Euroopa Liidus kehtivatest dokumentidest:
• Kutsealased juhendid: I Kutsele esitatavad nõuded, II Eetikakoodeks, III Haridusele esitatavad nõuded, mille koostajaks European Confederation of Conservator-Restores’ Organizations (E.C.C.O);
• Konservaatorite-restauraatorite professionaalne akrediteerimine, (Professional Accreditation of Conservators-Restores), koostatud United Kingdom Institute of Conservation (UKIC) poolt.
23. novembril 2004 kinnitas Kultuuri kutsenõukogu konservaator III, IV V kutsestandardi. Pool aastat hiljem andis sama kutsenõukogu Ennistuskojale Kanut kutset omistava organi tegevusloa. 2005. aasta alguses moodustati kutseomistamise korraldamiseks Ennistuskoja Kanut juurde kutsekomisjon, kuhu kuuluvad Muinsuskaitseameti, muuseumide (Eesti Rahva Muuseum, Eesti Kunstimuuseum), arhiivide (Rahvusarhiiv), raamatukogude (Rahvusraamatukogu), kutse- ja erialaliitude (Tartu Restauraatorite Klubi, Eesti Muuseumiühing), riikliku konserveerimiskeskuse (Ennistuskoda Kanut) ja tegevkonservaatorite esindajad.
Kuidas toimub kutseomistamine?
Konservaatori kutse taotlemine toimub taotleja kirjaliku avalduse alusel, on tasuline ja vabatahtlik. Lähtekohaks on see, et kutset saab taotleda iga isik, kes töötab erialal ning kel on kutsestandardist tulenevalt vastav haridus, piisavalt teadmisi ja erialaseid töökogemusi. Kutseomistamine algab formaalselt taotlusdokumentide esitamisega. Tegelik kutseomistamine algab igale taotlejale ikkagi siis, kui asutakse tööle erialal ning omandatakse töökogemusi ning läbitakse erinevaid täienduskoolituskursuseid.
Tulenevalt sellest, kas tegemist on esmasiseneja või taastaotlejaga, on kutse taotlemisel väikesed erinevused.
Konservaatori kutsetõendamisel on esimeseks etapiks töökohal jälgimine, mis on ette nähtud kõigile konservaatori kutse esmataotlejatele, taastaotlemisel teostatakse vastavalt vajadusele. Töökohal jälgimise eesmärk on selgitada taotleja erialast sobivust, vaadeldes teda vahetult tema töökeskkonnas, kus hinnatakse taotleja töökoha korraldamise, objekti käsitsemise ja tööohutuse tagamise oskust.
Teine etapp kutsetõendamisel on kirjalik test, mis on ette nähtud kõigile konservaatori kutse esmataotlejatele. Valikvastustega testi käigus hinnatakse konservaatori teoreetiliste teadmiste vastavust kutsestandardi nõuetele. Siinkohal peab märkima, et kutsekomisjon peab oluliseks ettevalmistavate koolituste korraldamist, mille eesmärgiks on konservaatorite teoreetiliste teadmiste uuendamine kutsestandardile vastavate nõuete täitmiseks. Kursused hõlmavad konservaatori kutsele vajalikke üld- ja põhioskusi ning -teadmisi. Koolituste läbimine ning sellele lisanduv iseseisev töö loovad eeldused kirjaliku testi edukaks sooritamiseks.
Konservaatori kutsetõendamise viimane etapp kutse esma- ja korduvtaotlemisel on konservaatori poolt koostatud tööde albumi kaitsmine ning sellele järgnev vestlus. Vestluse eesmärk on kontrollida taotleja erialaseid teadmisi ja oskusi.
Kutsetõendamise etappide edukal sooritamisel omistatakse taotlejale kutse ja väljastatakse kutsetunnistus.
Konservaatorite kutsetõendamise ja omistamise korraldamine käib tubli hooga ja 2006. aasta kevadel algavad konservaatorite täiendkoolituse kursused ning esimene kutseomistamine paberi ja köite konservaatoritele plaanitakse korraldada 2007. aasta alguses.
Informatsiooni kutsestandardite ja kutsetunnistuste kohta saab Kutsekoja kodulehelt www.kutsekoda.ee. Konservaatorite kutse tõendamise ja omistamisega seotut teavet leiab Ennistuskoja Kanut kodulehelt www.kanut.ee/kkoda.
