KULTUURI- JA HARIDUSMINISTEERIUM

ENNISTUSKODA "KANUT"

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

MUUSEUMI VARAHOIDJA MEELESPEA

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tallinn 1994

Koostanud:    E. Valk-Falk

Joonised:       Kalmer Allik

Korrektor:       Rein Põder

 

 

 

 

 

 

 

 

 

   Saateks

 

   Käesolev brošüür on koostatud Ennistuskoja "Kanut" kümne teaduri poolt, kelle tähelepanekud on kogutud pikaajalise restaureerimistöö jooksul.

 

   Brošüüris käsitletakse eksponaatide säilitamist, hoiutingimusi ja bioloogilisi kahjustusi (E.Torv), inventariseerimisnõudeid (P.Ehasalu), markeerimist (H.Peets), etnograafilise puidu ja mööbli (V.Vainomaa), tekstiilide (H. Peets ja M. Neidorp), metallesemete (H. Välja), keraamika (M.Evalo), maalide (H.Tigane), pabermaterjalide (R.Paas) ja nahkesemete hooldamist ning esemete eksponeerimist (E. Valk-Falk).

 

   Brošüür pole mõeldud seaduste koguna, vaid meelespeana, kus lisaks asjatundjate kogemustele on fikseeritud ka rahvusvaheliselt muuseumitöötajate nõupidamiselt ja naabermaade erialasest kirjandusest hangitu. Brošüüri lõpus toodud kirjanduse loetelu võimaldab üleskerkinud probleemi juba põhjalikumalt süüvida.

 

   Brošüüri autorid loodavad, et siit leiavad oma probleemidele vastuse nii algaja fondihoidja, kollektsionäär kui ka kohaliku muuseumi konservaator.

 

   Brošüüri autorid avaldavad ühtlasi tänu oma konsulendile, Eve Peetsile, Eesti Ajaloomuuseumi peavarahoidjale, kes juhtis oma nõuannetega tähelepanu olulisemale, ühtlustades seega kogu käsitlust.

 

Toimetaja

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

   Eestimaa muuseumid talletavad oma varamutes tuhandeid ajaloo- ja kultuuriväärtusi. Kogutud tarbeese muutub kultuuriväärtuseks alles siis, kui ta on pideva tähelepanu objektiks - kui talt on eemaldatud olmekõnts, peatatud lagunemisprotsess ja ese on kaetud kaitsekihiga, mis isoleerib teda atmosfäärisaastast.

 

   Bioloogiliste (hallitusseened, bakterid) ja keemiliste kahjustustega objektid vajavad sageli struktuuri taastamiseks spetsiaalainetega immutamist või abimaterjalidega toestamist. Neid komplitseeritud operatsioone teostab juba restauraator. Kellelgi teisel ei ole õigust võtta endale vastutust objekti nii ulatuslikuks mõjutamiseks.

 

   Et oleks võimalik liita ostu või annetust muuseumi põhivaradega, peab ese olema mõnda aega eraldatuna tulmekambris, et seejärel teostataks tema esmane ülevaatus - seisundi detailne kirjeldus, fotografeerimine, desinfitseerimine ja puhastus ladestunud olmesaastast (tolm, tahm, rasvad jm.).

 

   Seda teeb muuseumi varahoidja (kui eelnevalt on läbitud vastavad kursused restaureerimiskeskuses), et saaks rahuliku südamega liita uustulnuk vanavaraga. Alles nüüd võib olla kindel, etkoos uue objektiga ei toodud hoidlasse ka uusi hädasid - kahjurputukaid, seenhaigusi jm., mis võivad lühikese jooksul nakatada ka varemkogutu. Otstarbekaks on osutunud konserveerimistalgud kohalikes muuseumides, kuid ainult siis, kui kõrvuti kogenud restauraatoritega võtab korrastustöödest osa ka muuseumi varahoidja.

 

   Konserveeritud tarbeese on muutunud ajaloo- ja kultuuriväärtuseks, selle taaskasutamine tarbeesemena on lubamatu. On esinenud juhuseid, kus kunstiliste filmide loomiseks või kõrge külalise vastuvõtuks on kasutatud ajaloolisi tarbe- ja toidunõusid, antiikset mööblit jm., mis on hoolimatu ja oskamatu kasutamise korral kahjustunud või hoopis purunenud. Siin ei tohi varahoidja alluda ühelegi korraldusele, tema tegevust juhib vaid säiliturežiim.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EKSPONAATIDE SÄILITAMINE;

HOIUTINGIMUSED; 

BIOLOOGILISED KAHJUSTUSED

 

Kui varahoidja esmakordselt näeb uut eksponaati, peab ta uurima:

 

KUS ESET VAREM SÄILITATI JA MILLISED OLID HOIUTINGIMUSED?

 

 - väliskeskkonnas;

 - pööningutel, keldrites või muudes kütmata ruumides s.t. väliskeskkonnale 

   lähedastes tingimustes;

 - hästi köetud ahi- või keskküttega ruumis s.t. madala suhtelise niiskusega

   ruumis.

 

Vastavalt sellele, kust eksponaat pärineb, tuleb teda ka kuni esmase puhastuse, desinfitseerimise ja arvelevõtmiseni sarnase kliimaga ruumis hoida.

 

KAS ESE OLI BIOLOOGILISELT KAHJUSTUNUD?

 

Sellest annavad tunnistust:

 

 - valged, hallid, kollakad hallituskirmed;

 - mustjad hallituseoste kogumid;

 - värvilised pigmendilaigud tekstiilil, paberil, nahal, pärgamendil (materjal on

   seal eriti hapraks muutunud);

 - puitosadest pudenev helekollane puru;

 - putukate nukukestad, ekskremendid, laibad;

 - putukate väljumisavad köidete selgadel, kaantes jm. puit-, papp-,

   nahkosades.

 - karusnahkadest, tekstiililt pudenevad karvatordid.

 

Kõik kahjustatud esemed eraldatakse teistest, pakitakse happevabasse paberisse. Hallitanud eksponaate ei tohi panna seisma kilekotti. Edasi lähevad nad desinfitseerimisele.

 

KUHU PANNA UUED EKSPONAADID?

 

   Puhastamata ja profülaktiliselt desinfitseerimata esemeid ei tohi viia otse fondi. Ka esemed, mis pole otseselt bioloogiliselt kahjustatud, vajavad puhastamist (näiteks metallid, kivi jm.)

 

   Nende pinnal asuv tolm võib sisaldada seeneeoseid, putukate mune vm. orgaanikat, mis soodustab mikroorganismide arengut. Samuti vajavad hügroskoopsed materjalid (puit, nahk, luu, raamatud, maalid) aklimatiseerumisaega.

 

   Seetõttu viiakse esemed esmalt spetsiaalsesse hoidlasse, nn. tulmekambrisse. See on hästi ventileeritav ja suhteliselt madala temperatuuriga ruum, kus kogudesse liidetavaid esemeid hoitakse paar kuud.

   Järgitakse, kuidas antud ruumi kliima sobib eksponaadile, kas puitu ei teki lõhesid, kas ei toimu maalikihi irdumist, hallituse lokkamist, putukate aktiviseerumist jne.

 

   Kõik eksponaadid puhastatakse ja desinfitseeritakse enne põhifondi viimist. Juba puhastatud esemeid ei tohi hoida koos puhastamata esemetega.

 

KUIDAS EKSPONAATE ESMASELT PUHASTADA?

 

   Kui võimalik, siis eemaldada suurem tolm, sodi ja hallitusekirme eksponaadilt kuivalt, teda pehme pintsliga harjates ja tolmuimejaga puhastades. Oluline on eemaldatud praht ära imeda, et see ei jääks hoidla õhku ringlema. Väikeste esemete puhastamiseks on võimalk kasutada ka staatilisi tolmuharju.

 

KUIDAS DESINFITSEERIDA?

 

   Seda peaks tegema või juhendama spetsialist, kes oskab kemikaalidega ümber käia. Kuid varahoidja peaks restauraatorite juhendamisel kindlasti desinfitseerimistöödest osa võtma ja oskama ka taotleda oma hoidlatesse vajalikke desinfitseerimistöid.

 

   Maailmas on üldlevinud tulmekambris olevate esemete fumigeerimine kemikaalidega (etüleenoksiid, metüülbromiid jne.). See on nii putukate kui mikroorganismide tõrjeks. Sel meetodil on palju puudusi, sest see võib olla ohtlik nii inimestele kui ka eksponaatidele. Seepärast vajatakse spetsiaalseid hermeetilisi kappe.

 

   Putukate tõrjeks kasutatakse sügavkülmutamist. Koide vastu saab võidelda eksponaatide asetamisega -10ºC temperatuuri, tekstiilesemete harjamise ja tuulutamisega (nimelt ei talu need putukad eksponaatide liigutamist.).

 

   Hermeetilises kastis või kottides saab pututkaid hävitada gaasiga fosfaan, mis võib olla tablettide või lehtede kujul. Inimesele ka mürgine, teostada restauraatori juhendamisel.

 

   Kaasaegne ja mittekemikaale vajav putukate hävitusmeetod on eksponaatide hoidmine hapnikuvabas keskkonnas, ent see vajab ka spetsiaalset aparatuuri.

 

   Hallituse tõrjeks kasutatakse kemikaalidega pintseldamist, tamponeerimist, vannitamist ja immutatud filtrite vahel hoidmist. Kõiki neid töid tohivad varahoidjad teha pärast konsulteerimist restauraatoritega. Kemikaalidena kasutatakse seejuures mitmeid kvaternaarseid ammooniumsooli või naatriumfluoriidi.

 

   Ent alati tuleb meeles pidada, et kõik desinfitseerimistööd on mürgised, pikka aega ja vaevanõudvad, suhteliselt kallid (kemikaalid, aparatuur) ning ei anna alati 100% efekti. Näiteks putukate tõrjet hoidlas tuleb korrata mõningase aja tagant (2-3 nädalase intervalliga).

   Seega on alati lihtsam teha hoidlas profülaktilist puhastust, säilitada hoidla tolmuvabana ja stabiilse mikrokliimaga kui viia läbi desinfitseerimist.

 

   Pärast desinfitseerimist on erit oluline eksponaadi täielik kuivatamine - lihtsalt õhu käes (puit) või asetatakse filterpaberid raamatute vahele ja vahetatakse neid mitmeid kordi. Niiskuse jäämine eksponaati ka pärast desinfitseerimist võib põhjustada hoopis hallituse vohamist. 

 

   Kuivatamine on eriti oluline ka pärast avariisid või lihtsalt uue vettinud (märja) eksponaadi saabumisel muuseumi.

 

MILLISED PEAVAD OLEMA SÄILITUSTINGIMUSED?

 

   Eri materjalide jaoks peaksid olema erinevad hoidlad. Vähemalt orgaanilise ja mineraalse päritoluga materjalide jaoks.

 

   Enne eksponaatide sissepanekut peavad hoidlad ja kapid olema desinfitseeritud desinfitseerivas aines niisutatud pintsli või tampoonidega; bakteritsiidsete lampidega.

 

   Hoidlate õhku peaks puhastama bakteritsiidsete lampidega (sellega hävitatakse enamus hoidlate õhus ringlevatest mikroorganismidest). Kuid otseselt ei tohi need lambid eksponaate mõjutada.

 

   Eksponaadikapid ei tohiks asuda välisseinte ääres ja akende all, kus on kõige suuremad niiskuse- ja temperatuurikõikumised.

 

   Ka suuremõõtmelised eksponaadid, mis kappidesse ei mahu, peaksid olema tolmu eest varjatud

 

   Hoidlate kapid ja sahtlid peavad olema võimalikult hermeetilised (tolmu- ja putukakindlad).

 

   Hoidlates peab olema hea õhuringlus (mitte seisev õhk), et kuhugi ei sadestuks tolmu ja et kogu hoidla ulatuses oleks ühtlane niiskus- ja temperatuurirežiim.

 

   Kui hoidlatel on õhuaknad, peavad need olema suletavad võrkudega, mille silma diameeter ei ületa 1 mm.

 

MIDA EI TOHI HOIDLATES OLLA?

 

   Hoidlates ei tohi olla toalilli, inimeste üleriideid, jalatseid, toiduaineid, pakketaarat, jm. kõrvalisi asju.

 

MILLINE PEAB OLEMA HOIDLATE MIKROKLIIMA?

 

Kõige olulisem on hoidlates hoida stabiilset mikrokliimat (võimalikult väikeste näitajate kõikumisega) isegi siis, kui tegelikud absoluutväärtused ei vasta normatiividele.

   Tabelis nr. 1 on ära toodud ICOM'i ja ICCROM'i nõuded eri materjalide säilitamiseks temperatuuri, suhtelise õhuniiskuse (RN) ja lubatava valgustugevuse ideaalsed absoluutväärtused.

 

   Normatiivide aluseks on sellised üldtuntud tõed, et alla 60% suhtelise õhuniiskusega hoidlas on takistatud hallituse areng ja 55% niiskuse juures hakkab hallitusekirme juba kuivama. Sellest veel väiksem õhu suhteline niiskus võib aga põhjustada materjalide enda koostises oleva vee aurustumist ja sellega kaasnevat materjali deformatsiooni.

 

   Kui aga suhteline niiskus ulatub 70% ja üle selle ning temperatuur on ka üle 20ºC, võib hakata toimuma hallituse intensiivne areng ja paljunemine. Kui hoidla temperatuur on alla +10ºC, ei toimu seal putukate paljunemist.

 

   Hoidlas peavad olema temperatuuri- ja niiskusemõõdikud, soovitavalt isekirjutaja tüüpi. Varahoidja peab hoidlate temperatuuri ja niiskust ning selle muutusi aastaringselt jälgima. Ning joonistama iga ruumi õhu suhtelise niiskuse graafiku.

 

Joon. 1 Näitlik graafik õhu suhtelise niiskuse kõikumisest aasta lõikes ühes muuseumiruumis

 

   Kuna Eestis veel ideaalseid hoidlaid pole, tuleb varahoidjatel õhuakende avamise ja sulgemise teel ruumide mikrokliimat vastavalt vajadusele (toetudes tehtud mõõtmistele) parandada. Eriti väärtuslike ja õhuniiskuse suhtes tundlike eksponaatide säilitamisel tuleks ka silikageeli kasutada.

 

MILLISEID PROFÜLAKTILISI TÖID TULEB HOIDLAS TEHA?

 

 - pidevalt eemaldada tolmu tolmuimejaga;

 - kevadel ja sügisel teha hoidlakappides pistelist eksponaatide kontrolli nende

   säilivuse osas;

 - kontrollida peibutussöötade ja liimivate kleeplintide abil putukafauna

   ilmumist hoidlasse.

 

 

Tabel 1.

 

MATERJAL

TEMPERATUUR ºC

SUHTELINE ÕHUNIISKUS % (RH)

VALGUSTUGEVUS lx (luksi)

Metallesemed

 

 

 

- raud, nikkel, kroom ja galvaanitud esemed

+16 - +18

alla 30

maalitud pinnale enim 300

- vask-, vasetatud- ja tinatatud esemed

+ 16 - + 18

alla 30

 

- tinaesemed

üle + 16

alla 30

 

- hõbe- ja kuldesemed, ehted

+ 16 - + 20

alla 30

enim 300

- relvad

+ 16 - + 20

30 - 40

enim 300

Keraamika-, portselan ja saviesemed

pidevalt + 16 - + 20

pidevalt 30 - 40

enim 300

Puuesemed

 

 

 

- värvimata puit

+ 18 - + 20

45 - 55

enim 150

- värvitud või lakitud puit

+ 18 - + 20

45 - 55

enim 150

- poleeritud puit

pidevalt + 18 - + 20

pidevalt 50

enim 150

- kullatud puu ja kips

+ 18 - + 20

50

enim 150

Peeglid

 

 

 

 

pidevalt + 18

pidevalt 50

enim 150

Tekstiilid

 

 

 

- linane ja puuvillane

pidevalt alla +20

pidevalt 45 - 55

hoida pimedas enim 150

- villane ja siid

pidevalt alla +20

45 - 60

hoida pimedas enim 150

- kunstkiust esemed

pidevalt alla +20

45 - 55

hoida pimedas enim 150

Nahad ja karusnahad

 

 

 

 

pidevalt alla +15

pidevalt 50

alla 50

Kunstiteosed

 

 

 

- lõuendalusel õli- ja tempermaal

+ 18 - + 20

pidevalt 50 - 55

enim 150

- puitalusel maal

+ 18 - + 20

pidevalt 55

enim 150

- akvarellid, graafika, söejoonistused

+ 18 - + 20

pidevalt 50

hoida pimedas enim 45

- pastellid ja miniatüürid

pidevalt +20

pidevalt 55

soojendava valgustuseta

- värvimata puuskulptuur

pidevalt +18

pidevalt 55

enim 150

- metallskulptuur

+18

alla 40

 

- kipsskulptuur

pidevalt +18

pidevalt 50

 

- kiviskulptuur

pidevalt +18

50

 

Loomakollektsioonid

 

 

 

- linnud, imetajad, kalad

+ 14 - + 18

48 - 60

päevavalguseta enim 100

- putukad

+ 14 - + 18

55 - 60

päevavalguseta enim 100

Taimekollektsioonid

 

 

 

- kuivatatud näidised

alla +18

20 - 30

päevavalguseta enim 100

- immutatud näidised

+18 - +20

50 - 60

päevavalguseta enim 100

Arhiivimaterjalid

 

 

 

- must-valged filmid (polüester)

+5 - +8 (+20)

30 - 40 (45)

ilma

- must-valged filmid (nitraat, kolloodium)

+5 - +8

30 - 40

soojendava

- must-valged fotod

+5 - +8 (+20)

30 - 40

valgustuseta

- värvifotod

+5

25 - 30 (40)

 

- värvusnegatiivid

+2 - +5 (+15)

30 - 40

 

- diapositiivfilmid

+5 - +7 (-15)

30 - 40

 

 

Tabel 1. ICOM'i ja ICCROM'i standard säilitustingimused 1987.a. tõlgitud väljaandest "Tekstiilikonservointi", Suomen Museoliitto 1989.

 

 

 

 

 

ESEMETE INVENTARISEERIMINE

 

   on muuseumitöö vältimatu põhitegevus. Inventariraamatust saadakse informatsiooni selle kohta, kui palju ja missuguseid esemeid muuseum omab. Selle põhjal võib esemed ära tundaka siis, kui number on esemel ebaselgeks kulunud; selle põhjal võib kindlaks teha, kas esemeid on kadunud.

 

   Inventariraamatus peaks säiluma ka eseme annetaja ja eseme ajalooga seonduv informatsioon. Kui esemeid hakatakse inventariseerima, tuleb nad kõigepealt puhastada.

 

   Inventariraamatusse märgitakse järgnevad andmed eseme kohta:

 

 - saamisinformatsioon vastuvõtuaktist;

 - eseme nimetus;

 - valmistaja (kui seda teatakse);

 - dateering (kui on täpselt teada, valeinfo selles osas on väga kahjulik);

 - võimalikud templid, märked, sildid, kirjutised esemel (templid tuleb üles

   joonistada);

 - materjal;

 - mõõdud;

 - lühike kirjeldus, mille järgi on eset hiljem võimalik ära tunda;

 - eseme seisund;

 - esemega liituv informatsioon (kellelt saadud, kellele kuulunud, ka kirjandus,

   mille järgi ese on dateeritud, määratud);

 - inventariraamatusse peab jääma ruumi ka selleks, et sinna kanda hiljem

   esemega ette võetud operatsioonid (puhastamine, parandamine).

 

EKSPONAATIDE NUMMERDAMINE

 

   Tulmete arvelevõtmisel saab iga ese kindla inventarinumbri. Esemete nummerdamisel tuleb silmas pidada mõnda nõuannet:

 

 - numbrid kirjutada vähenähtavasse kohta ja igale ühetüübilisele esemele

   (kapp, seelik...) ikka samasse paika, et seda oleks hõlpsam üles leida.

 - asjadele, millel on kindel ees- ja tagakülg, teha märk kindlasti tagaküljele.

 - number kirjutada eseme alumisele äärele; erandiks on mööbel, voodid,

   kangaspuud jms. suured esemed - neile tehakse märk ülaserva.

 - hoidla seinte ääres seisvatele suurtele esemetele teha märk nii, et seda

   oleks näha ka eset nihutamata.

 - number kirjutada võimalikult väike, kuid seejuures siiski hästiloetav;

 - number olu eseme pikisuunas ja otsevaates eseme vasakul pool;

 - kõik eseme detailid, mis on tervikust kergesti eraldatavad, nummerdada

   iseseisvalt, et vältida segadusi.

 - kui ese vajab uuesti nummerdamist, mitte eemaldada vana numbrit;

 - mitte kunagi kasutada esemetel kleeplinti ja liimpaberit.

 

 

 

Puu, metalli, klaasi, keraamika, luu, portselani

 

 - märgistamisel võib kasutada õlivärvi ja peeneid pintsleid (vt. maali osa),

   sobivad ka veekindlad märgistustindid (permanent marker);

 

Tekstiili

 

 - märgistamisel mitte kirjutada numbrit otse riidele, vaid kasutada etiketti

   (numbrilappi);

 - numbrilapp valmistada puuvillasest riidest või kandipaelast, pesta see

   neutraalse pesemisainega ja triikida 100ºC, et lapp muutuks elastseks;

 - kirjutada või tikkida number lapile enne selle kinnitamist originaalile;

 - kirjutamiseks kasutada pesu- e. märgistustinti (spetsiaalne pliiats - Marker

   for Laundry);

 - Numbrilapp õmmelda eseme pahupoolele, ääreõmbluse külge, õmblemisel

   kasutada materjalile ja värvile sobivat niiti.

 

Nahka

 

 - märgistada arhiivtušši või märgistustindi pliiatsitega (vt. tekstiili osa)

 

Negatiivide puhul

 

 - kirjutada number märgistustindi pliiatsiga selle servale, kuid mitte

   emulsiooni poolele (FaberCastell OH-LU 523).

 

Fotod

 

 - märgistada tagakülje servale pehme grafiitpliiatsiga.

 

Graafika, joonistuste, akvarellide

 

 - märgistamisel kirjutada number pehme (2M-B4) grafiitpliiatsiga;

 - mitte kasutada pastapliiatsit, samuti värvipliiatseid.

 

Õli- ja tempermaalide

 

 - märgistamisel kirjutada number alati maali alusraamile;

 - kui alusraam puudub, võib ajutise numbri kirjutada märgistustindiga

   paberetiketile ja see liimida lõuendile (kalaliim või kummiliim - on kergesti

   eemaldatavad).

 - numbri kirjutamiseks alusraamile sobib õlivärv (firma Rembrandt); seejuures

   kasutada peeneid pintsleid (Newton nr.1 ja Sobel nr.000);

 - keelatud on kirjutada otse lõuendile.

 

 

 

 

Joon. 2-8 Märgistused

 

ETNOGRAAFILISE PUIDU JA MÖÖBLI SÄILITAMINE NING HOOLDAMINE

 

   Puidu ja mööbli fondihoidja peab kindlasti tundma puidu eripära ja omadusi. Etnograafilise puidu ja vana mööbliga tegelejad peavad oskama määrata puitesemete viimistlusmaterjale ja -tehnikaid. Erinevad viimistlused nõuavad erinevaid säilitustingimusi ja hooldusvõtteid.

 

   Puidu omadusi mõjutab kõige rohkem tema niiskus. Puit tõmbab kuivades kokku ja niiskuse tõttu paisub. Viimistlemine aitab neid ebasoovitavaid nähtusi vältida.

 

   Tinglikult võib puitesemed viimistlustehnikate järgi jagada järgmistesse gruppidesse:

 

 - ilma nähtava katteta ehk naturaalpuit;

 - lakk-kattega (piiritus- ehk šellaklakk, õlilakk, nitrolakk);

 - värvkattega (liimvärv, õlivärv, lakkvärv);

 - muud kattematerjalid (vaha, kuld jne.)

NIISKUS JA TEMPERATUUR

 

   Kõige tähtsam on säilitada hoidlas stabiilne niiskus- ja temperatuurirežiim. Puitesemed reageerivad ümbritseva keskkonna muutustele eriti aktiivselt.

 

   Nathan Stolow annab oma raamatus "Muuseumide käsiraamat" puitesemete hoidmiseks sobiva relatiivse niiskuse (RN) vahemikus 40-60%. Optimaalne on 50-55%. Samu parameetreid soovitab ka Rahvusvaheline Muuseumide Nõukogu.

 

   Madal RN (alla 50%) tekitab puidus lõhesid ja pragusid, ülemäärane RN (üle 70%) koos kõrge temperatuuriga (20-25ºC) loob soodsad tingimused hallitusseentele ja teistele mikroorganismidele. Mööblil hakkavad liigniiskuse korral tapid lahti tulema.

 

   Optimaalne temperatuur hoidlas on +18ºC ja seda tuleks hoida aastaringselt.

 

   Värvimata puitesemed säilivad hästi ka madalal temperatuuri.

 

   Enamkasutatav meetod niiskuse ja temperatuuri reguleerimiseks on ventileerimine. Seda peab kindlasti tegema läbi filtrite. Lahtistel akendel olgu võrk ees ja ustel niisugune riie, mis peaks kinni tolmu, putukad jm.

 

   Ka puidukahjurid ei armaste hästiventileeritud ja normaalse kuivusega ruume.

 

PUHTUS

 

   Hoiuruum tuleb hoida puhas - eelkõige tolmuvaba. Selleks peab regulaarselt puhastama põrandaid ja riiuleid. Pole soovitav kõrvaliste inimeste liikumine ja viibimine fondihoidlas.

 

   Tuleks jälgida ka õhusaastatust. Vältida tuleb tööstuslike- ja olmegaaside nagu vääveldioksiid ja lämmastikuühendid sattumist ruumidesse. Need kutsuvad esile mõningate pigmentide värvimuutuse ja lagundavad naturaalsetest vaikudest lakke.

 

   Kui on probleeme närilistega, tuleks kasutada sanitaarepidemioloogiajaama abi.

 

VALGUSTUS

 

   Valguse kahjulikkus puitesemetele avaldub selle fotokeemilises mõjus ja soojuslikus toimes. Viimase põhjustajaks on infrapunane e. soojuskiirgus. Valgustid ei tohi olla esemetele liiga lähedal.

 

   Päikesevalguse spektri nähtav osa kutsub esile materjalide pleekimise. Pigmendid, vääridpuit, katteriie, ka poleer kardavad päikesevalgust; nad tuhmuvad, kusjuures kõrge temperatuur (üle 20ºC) kiirendab seda protsessi.

 

   Kunstlik valgustus (eriti luminestsentslambid) mõjutab materjale analoogiliselt päikesevalgusega, kuid vähem intensiivselt.

 

Optimaalne valgustatus oleks järgmine:

 

 - etnugraafiline puit                                                  300 lx

 - polükroomne-, lakitud-, poleeritud puit                150 lx

 - katteriie                                                                     50 lx

 

   Kui tuua paralleele kaasaegsete fondihoidlatega, siis Stockholmi Etnograafiamuuseumi hoiuruumides kasutatakse ainult hõõgvalgustust, sest hõõglambid annavad kahjulikku kiirgust vähem kui päevavalguslambid. Otsest päikesevalgust seal ei kasutata. Enamuse ajast on hoidla pime.

 

HOOLDAMINE

 

   Algselt viimistlemata eksponaatide puhul tuleb piirduda ainult tolmu eemaldamisega. Neid ei tohi omavoliliselt immutada, värvida ega lakkida.

 

   Puidu juures kasutatavad lakid on tundlikud niiskuse ja kuumuse suhtes. Vältima peab liigniiske lapiga puhastamist ja pesemist.

 

   Enamus vanemat mööblit on kaetud piirituslakiga. Selle laki- ja poleerpindade puhastamine tuleks jätta konservaatorite hooleks. Õli- ja nitrolakki on kasutatud harva, kuid ka nende puhul peab veega (niiskusega) olema ettevaatlik.

 

   Lakitud pindu tuleb kaitsta ka mehhaaniliste kahjustuste eest.

 

   Suurte spoonikahjustustega (spoon on lahti või puudub täiesti) esemed tuleks lasta konserveerida-restaureerida spetsialistidel, sest kahjustatud kohtadele mõjub ümbritsev keskkond otseselt, puit paisub ja tõmbub kokku ning võib rikkuda kogu spoonitud pinna. Mitte niisutada!

 

   Vahatatud puitesemetelt on soovitav vaid kuivalt tolmu võtta. Selle töö jaoks kasutada tolmuimejat, millel on pehme harjaotsik.

 

   Värvitud ehk polükroomse puidu hooldamisel tuleb vee kasutamisega olla ettevaatlik, sest liimvärv kardab vett. Kui värv aga on juba osaliselt ära tulnud või puidu pinnal lahti, peab ka tolmu eemaldamisse äärmise tähelepanuga suhtuma.

 

   Juhul kui mööbli puhastamisel kasutatakse tänapäeval müügil olevaid vahendeid, tuleb esmakordsel kasutamisel teha proovipuhastus eseme vähemnähtaval osal.

 

 

 

 

LIIMID

 

   Vanasti kasutati detailide ühendamisel naha- ja kondiliimi. Kasutusel oli ka niiskuskindel kaseiinliim. Vana puiteseme liimimise juures tuleb olla tähelepanelik:

 

 - kaseiinliim võib puiduvärvi ära rikkuda;

 - PVA liimi jäägid ja plekid jäävad märgatavaks pärast peitsimist ja lakkimist;

 - EPO liimi kasutamisel puidu juures on eripäraks see, et liim kivistub väga

   kõvaks. Tema puhastamine puidu pinnalt on raskendatud.

 

   Kokkuvõttes on sünteetiliste liimide kasutamine restaureerimise-konserveerimise juures problemaatiline ja parem on liimivaliku tegemine ja liimimine jätta konservaatori otsustada.

 

  Ka omavolilist naelte löömist ja kruvide keeramist tuleks vältida.

 

ESEMETE PAIGALDAMINE JA LIIGUTAMINE

 

   Puitesemete paigutamisel hoiuruumi tuleb jälgida, et nad ei satuks liiga küttekehade ega  ka niiskete ja külmade välisseinte lähedale. Küttekeha ja eseme vahel peaks kindlasti olema õhuvahe.

 

   Ei ole soovitav paigutada palju esemeid ühte ruumi, olgugi, et selle nõude täitmine on ilmselt ebareaalne. Seda ettevaatlikum tuleb olla eksponaatide transportimise ja ümberpaigutamisega. Mööbli puhul tuleb arvestaga eseme konstruktsiooni ja raskuskeset. Mitte tekitada kriimustusi ega muid mehhaanilisi vigastusi.

 

   Kokkuvõttes tahaks soovitada, et kui vähegi võimalik, siis ikka pidada nõu konservaatoriga, enne kui puidust vanavaraga midagi tõsisemat ette võtta, sest ka oskamatu kärbsemusta puhastamine poleeritud pinnalt võib rikkuda viimistluse.

 

TEKSTIILIDE PUHASTAMINE

 

   on eelkõige nende pinna puhastamine tolmust ja lahtisest mustusest. Võib kasutada pehmekarvalist pintslit, millega tekstiilipinda õrnalt harjatakse endast eemale suunduvate liigutustega. Tolmu paremaks eemaldamiseksvõib kasutada fööni (külm õhuvool !) või tolmuimejat. Harja võib asendada ka kuiv vatitampoon, mida vahetatakse iga puhastustõmbe järel.

 

 - vältige mehhaanilisi pinnakahjustusi;

 - tikandeid ei tohi hõõruda;

 - tolmuimejat kasutades katta ese hõreda riidega;

 - kui tekstiilikiud on rabedad ja nendest pudiseb tolmu (arheoloogiline tekstiil,

   rabe siid), siis loobuge igasugusest puastamisest ja pöörduge restauraatori

   poole.

 - plekke ei eraldata;

 - kui tekstiilese peab fondiriiulilt minema ekspositsiooni ja vajab korrastamist

   ning pesemist, siis kasutage restauraatori abi ja usaldage see vastutusrikas

   ülesanne temale.

 

   Tekstiilide säilivuse seisukohalt on väga oluline, et need oleksid puhtad. Muuseumitekstiile ei saa aga puhastada tänapäevaste meetoditega. Vanad tekstiilid on haprad ning seetõttu tundlikud igasugusele töötlusele.

 

   Pesemisel ja kuivatamisel võivad tekstiilikiud kahjustuda, neisse võib tekkida rebendeid ja materjal võib deformeeruda ning seejärel võib muutuda eseme üldilme.

 

   Vesi on aktiivne lahusti, mis kahjustab kiude, lahustab kanga värv- ja viimistluskemikaale. Ettevaatlik tuleb olla just sajandivahetuse tekstiilidega (1875-1936), mis on eriti veetundlikud. Looduslike värvidega värvitud kangad on tundlikud pesulahuste aluselise reaktsiooniga komponentidele, need kutsuvad esile värvimuutusi.

 

PESEMINE

 

   on tekstiilide konserveerimise protsess, mis nõuab restauraatoriteadmisi ja oskusi. Eelnevalt tuleb kindlaks määrata kiu iseloom, värvide tundlikkus ja kahjustuste olemasolu tekstiilis. Seejärel valitakse komponendid, millest valmistatakse pesulahus. Kaubanduses leiduvaid pesemisvahendeid, millel puudub retseptuur, ei tohi vanade tekstiilide pesemisel kasutada.

 

   Pesemine ei ole tekstiilide säilitamisel fondis menetlus, mida peab kindlasti teostama. Tekstiilide eksponeerimisele eelnev pesemine aitab taastada tekstiilipinna sileduse ja vabastada sadestunud olmemustusest, eseme hoidmisel tekkinud deformatsioonist.

 

NÕUDED TEKSTIILIDE HOIDMISEL

 

   Tekstiilid vajavad kaitsmist:

 

 - tolmu eest (kappide ja sahtlite tihendamine, esemete pakkimine);

 - liigse valguse eest;

 - ülemäärase niiskuse eest;

 - bioloogiliste kahjustuste eest;

 - mehhaaniliste kahjustuste eest.

 

Soovitavad tingimused tekstiilide hoidmisel:

 

 - temperatuur +18ºC;

 - suhteline niiskus 55%

 

Hoidlasse paigutamine:

 

 - esmane valik, milline ese millist säilitamisviisi vajab;

 - vältida tekstiilesemete omavahelist otsest kokkupuudet ja hõõrdumist;

 - arvestada tekstiilesemete seisukorda;

 - vältida kujult, vormilt ja raskuselt erinevate esemete üksteise peale

   asetamist;

 - vältida väga määrdunud, putukakahjuritega ja hallitusega (eelnevalt

   desinfitseerimata) esemete sattumist hoidlasse;

 - on keelatud esemete hoidmine polüetüleenkilest kottides;

 - soovitav on mitte säilitada esemeid kokkumurtult. Kui see on siiski

   möödapääsmatu, polsterdada murdekohad ümaraks.

 

Pakkimine:

 

 - esemete pakkimiseks võib kasutada happevaba paberit, samuti puuvillast

   riiet, millest on eelnevalt apretuur välja pestud;

 - väiksemaid ja õrnemaid esemeid mitte pakkida pehmesse paberisse, mis

   võib kergesti rebeneda või käriseda. Eelistatud on läbipaistev paberkotike

   või esemele vastava suurusega happevabast papist karp.

 

Rullimine:

 

 - rullimiseks võib kasutada happevabast papist toru, mille soovitav läbimõõt

   ei tohiks olla alla 10 cm ja mis peaks vastu objekti raskusele;

 

 

 

 - objekti rullitakse alati parem pool väljapoole, ja jälgitakse, et objekt rulluks

   ühtlaselt siledalt ja sirgelt;

 

 

 

 

 

 

 - objekti rullitakse puuvillase riide või happevaba paberi vahele;

 

 

 - jälgida, et rulli otstesse jääks piisavalt vaba ruumi (10 cm); rulli

   kinnisidumiseks kasutada umbes 3 cm laiuseid paelu, kitsam pael võib

   soonida rulli sisse ja seeläbi tekitada objektile mehhaanilisi kahjustusi;

 - kaitseks peale rullida piisavalt paberit, paberiotsad keerata rulli sisse;

 - kõige peale kinnitada inventarinumber;

 

 

 - läbi rulli panna pulk, mille abil saab asetada objekti vastavasse kappi;

 - vältida rullitud objektide üksteise peale asetamist.

 

Riputamine:

 

 - riputamisel kasutada ainult polsterdatud riidepuid;

 - riputatud objektid ei tohi omavahel otseses kokkupuutes olla, seepärast

   pakkida säilitatavad esemed happevabasse paberisse;

 - kõige peale võib tolmu kaitseks laotada puuvillase riide, mida on võimalik

   vastavalt vajadusele puhastada;

 - väga halvas seisukorras esemeid pole soovitav riputatult säilitada.

 

 

 

 

 

 

 

Näited:

 

a) tasapinnalised esemed:

 

 - selliseid esemeid on soovitatav hoida lahtilaotatult kas sahtlis või riiulil, alt ja

   pealt kas paberi või riidega kaetult, kui liiga suured mõõtmed seda ei

   võimalda, siis rullitult;

 - arheoloogilised tekstiilid võib asetada puuvillase riidega kaetult

   happevabale papile; puuvillane riie takistab objekti liimumist; pealt katta

   happevaba paberiga;

 

b) tekstiilid, mille pinnal on reljeefsed kaunistused:

 

 - selliste tekstiilide puhul peab olema välistatud kokkupuude ja hõõrdumine

   teiste tekstiilide ja pindadega, kindlasti vajavad need omaette karpi, sahtlit

   või riiulit;

 

c) vaibad, tekid, gobeläänid:

 

 - soovitatav säilitada rullitult

 

d) lehvikud:

 

 - hoida avatult, soovitatav omaette karbis;

 

e) kübarad, kaabud:

 

 - hoida spetsiaalses karbis või pakendis, täiteks panna sisse paber;

 - mitte panna üksteise peale (kaotavad vormi !);

 

f) kleidid, mantlid, kostüümid, ülikonnad jne.:

 

 - võib hoida kas rippuvas asendis või tasapinnaliselt (oleneb nende

   seisukorrast ja hoidmisvõimalustest).

 

NÕUDED METALLESEMETE SÄILITAMISEL

 

   Kõige ohtlikumaks teguriks metallide säilitamise seisukohalt on ülemäära kõrge relatiivse niiskuse tase. Paljud uurimused kinnitavad, et eriti järsult hakkab korrosioonikiirus kasvama kui suhtelise niiskuse tase ületab 70-80% piiri. Mida madalam on hoidla relatiivse niiskuse tase, seda paremini säilivad metallist esemed. Igal juhul ei tohiks see näitaja olla kõrgem kui 40%.

 

   Mitte vähem tähtis ei ole püsiv temperatuur +18ºC. Temperatuuril alla +13ºC võib hakata arenema tinakatk. Aga ka liiga kõrge temperatuur ei ole hea, sest on üldtuntud tõsiasi, et temperatuuri tõusuga 10ºC võrra kasvab protsessi (ka korrosiooni) kiirus 3-4 korda.

 

   Suured temperatuurikõikumised on ohtlikud just sellepärast, et sellega kaasneb kondensaatvee teke eseme pinnale. Moodustunud veetilgas lahustuvad mitmesugused õhus leiduvad agressiivsed gaasid, moodustades nii korrodeeruvaid ühendeid.

 

   Samuti on ohtlik õhus lendlev tolm, mille koostises olevad ained depassiveerivad metallipinda ning suurendavad metallipinnal oleva mikroskoopilise veekile elektrijuhtivust ja seoses sellega elektrokeemilise korrosiooni kiirust.

 

   Valgustugevuse ja spektrikoostise mõju on metallide säilivuse seisukohalt tühine.

 

   Parim moodus ülaltoodud ohtude üheaegseks kõrvaldamiseks oleks konditsioneeride kasutamine. Kuna aga nimetatud aparatuur on väga kallis, võib soovitada lihtsamaid võtteid:

 

 - fondihoidla tihendada maksimaalselttakistamaks saastunud õhu

   sissepääsu, tuulutamisel katta õhukanalid riidega;

 - küttekollete olemasolul takistada maksimaalselt tuha lendumist hoidlasse,

   võimaluse korral kasutada elektrikütet;

 - ka siis kui tingimusi on raske viia nõuetekohasele tasemele, on tähtis

   säilitada mikroklimaatiline stabiilsus. Igasugune järsk temperatuuri- ja

   niiskusemuutus kutsub esile korrosiooni intensiivistumise; metallesemete

   kaitseks kasutada inhibiitoreid - aineid, mis isegi väga ebasoodsate

   hoiutingimuste korral pidurdavad oluliselt korrosiooni kulgu.

 

   Inhibiitorid võivad olla spetsiifilised ning universaalsed. Esimesed pidurdavad ainult kindlate metallide korrosiooni, teised on rakendatavad enamike metallide puhul. Nii ühed kui teised võivad võivad toimida kas otseses kontaktis metallipinnaga või siis gaasi kujul.

 

   Üheks universaalseks kontaktinhibiitoriks on kaaliumbikromaat (naatriumbikromaat). Nimetatud aine 0,5 -1% lahus destilleeritud vees (vähese piirituselisandiga) sobib hästi metallesemete töötlemiseks.

 

 - tolmu ning gaaside mõju vähendamiseks pakkida esemed

   inhibiitorpaberisse;

 - liigniiskuse kõrvaldamiseks võib edukalt kasutada silikageeli, seda eriti

   väikesegabariidiliste ja kallihinnaliste esemete puhul;

 - metallesemeid ärge puudutage palja käega - higi on agressiivse toimega,

   eriti oluline on see nõue värviliste metallide korral. Kasutage alati

   puuvillaseid kindaid;

 - kappides ja riiulites ei tohiks kokku puutuda erinevad metallid, vältige

   galvaanilise paari teket;

 - erinevatest materjalidest valmistatud esemete puhul (puit-metall, luu-metall)

   tuleb arvestada mõlemast materjalist esemete nõudeid;

 - ärge lubage hoidlasse võõraid, kes oma teadmatusega võiks eset

   kahjustada;

 - fondihoidlas teostage korrastustöid ise, ärge lubage sinna koristajat.

 

 

NÕUDED KERAAMIKA, PORTSELANI JA KLAASI HOIDMISEL

 

KERAAMIKA

 

   Kõikidest kunstidest kõige utilitaarsem on keraamika. Keraamika on meie igapäevase toidu ja vee hoidmiseks. Juba meie esivanemad peitsid savipottidesse oma väärtesemeid ja matsid siis maha. Ka savi on materjal, mis ajaga kaotab oma algse tugevuse; teda kahjustavad järsud kliimamuutused ja pinnas, kus ta aastasadu on lebanud.

 

   Keraamika restaureerimine hakkas välja kujunema alles 19. sajandil, mil algasid suured arheoloogilised kaevamised, kui hakati koostama suuri ajaloolisi kunstiteoste kollektsioone.

 

   Keraamikat võime klassifitseerida tema omaduste, läbipaistvuse ja põletustemperatuuri järgi:

 

fajanss ehk majoolika -         peen, valge, urbse killuga põletatud saviesemed,

kaetud inglistina glasuuriga ja maalitud dekooriga;

 

madalkuumuskeraamika -   põletustemperatuur 900 - 1100ºC. Urbse killuga,

kahekordse põletusega, need esemed

muudetakse vettpidavaks glasuurimisega;

 

šamott -                                  varem ettepõletatud ja jahvatatud massi lisamisel

                                                savile saadud jämedateraline mass;

 

angoob -                                 madala põletustemperatuuriga savile

on oksiididega antud erinevad toonid;

 

kõrgkuumuskeraamika -      põletustemperatuuriga 1200 - 1400ºC, valgest

massist, tiheda killuga keraamika;

 

terrakota -                              punasest savist põletatud ja glasuuritud katmata

nõu või skulptuur;

 

lüster -                                     õhukese metalse läikega glasuurkiht, mille

koostises on kuld, hõbe, vask. Kantakse glasuuri

peale tehakse eraldi põletus.

 

   Keraamika liigitus tema valmistamistehnoloogia järgi annab lähtealused ka konserveerimismetoodika väljatöötamiseks. Esmaseks tööks on aga sadestunud kihtide (arheoloogilise keraamika) laboratoorne määramine, millest sõltuvad nii konserveerimisoperatsioonid kui ka pesemine.

 

KLAAS

 

   Klaas veekeskkonnas on väga nõrk. Õhuniiskuse toimel moodustub klaasipinnal kaaliumkarbonaat, klaasipind muutub hügroskoopseks, sinna tekib kirme - sellist nähtust nimetatakse klaasi higistamiseks. See kirme võib kuivada ja uuesti ilmuda. Pidev kirme klaasipinnal kutsub esile klaasipinna murenemise nii laiuti kui ka sügavuti, klaasi pind kaotab aja jooksul oma läike, muutub läbipaistmatuks, tuhmub, ilmuvad juuspeened praod, moodustades omaette võrgu. Klaasist objektide korrastamist teostavad vaid kogenud restauraatorid.

 

KLAAS-, KERAAMIKA- JA PORTSELANESEMETE PAIGUTAMINE HOIDLASSE:

 

 - virtiinid hoidlates peavad olema hermeetilised;

 - niiskuse reguleerimiseks võib kasutada silikageeli;

 - liigne elektrivalgus ja otsene päikesevalgus on kahjulikud;

 - soovitav on klaasesemeid hoida vahtplastil;

 - vältida puhastamata esemete paigutamist hoidlasse;

 - kergesti purunevad esemed paiutada vastaskülgedelt avatavatesse

   kappidesse, kui need asetsevad ruumi keskel. Seina äärde paigutatud

   hoiukapid ei tohi olla liiga sügavad, esemed peavad olema hõlpsasti

   kättesaadavad;

 - vältida esemete üksteise peale asetamist, mis võib esile kutsuda pindmisi

   kahjustusi (hõõrdumine, glasuuri irdumine).

 

   Keraamiliste esemete korrastamise (pesemist, läbikeetmist jne.) võib teostada ainult restauraatori juhendamisel.  Kaasaegseid  heas korras portselan-, keraamika- ja klaasesemeid võib pesta toatemperatuuril veega, lisades sellele neutraalset pesemisvahendit. Loputada destilleeritud veega. Kuivatada õhu käes ning lõpuks kuivatada puhta tekstiiliga. Glasuurimata, halvas olukorras esemeid mitte pesta! Puhastada ainult kuiva pehme pintsliga või kasutada staatilist tolmuharja.

 

KIPS JA ALABASTER

 

   Kips kui materjal on õhuniiskuse suhtes tundlik. Kipsskulptuuride sees olev rauast karkass hakkab niiskuse toimel roostetama, paisub ja hakkab kipsi murendama. Kipsesemete pealmine kaitsekiht on eriti õrn, ning kui see saab vigastatud, võtavad need kohad endasse kergesti mustust. Välistingimustes olevad kipsskulptuurid ja kipsist ehitusdetailid kaetakse tavaliselt kas laki või vahaga.

 

 - Kipsi mitte pesta, pinnapuhastust teostada kuiva pehme pintsliga;

 - mitte hoida liigse kuumuse käes, kuna siis eralduvad veekristallid ja kips

   hakkab murenema;

 - kipst hoida kuivas, ühtlase temperatuuriga ruumis.;

 - kipsi pinnal oleva hallituse desinfitseerimiseks soovitame kasutada

   kvartslampi.

 

NÕUDED KLAAS-, KERAAMIKA- JA PORTSELANESEMETE TRANSPORTIMISEL:

 

 - õrnade esemete transportimine on eriti riskantne, kasutada ainult tugevast

   materjalist ja kaanega suletavaid kaste;

 - kasti sisepind vooderdada lainepapiga;

 - esemed pakkida üksikult happevabasse siidipaberisse, et vältida esemete

   liikumist kastis, tühimikud täita pehme materjaliga (vahtplast).

 

MAALIDE HOOLDAMISE ÜLDREEGLID

 

 - uute tulmete vastuvõtmisel, tööde väljasaatmisel ja vastuvõtul näituselt või

   restaureerimiselt tuleb fikseerida maali seisund. Kui võimalik, siis teha seda

   ka fotograafiliselt. Vajalik on see ennekõike faktiliste muutuste järgimiseks

   tulevikus;

 

 - regulaarselt tuleb üle vaadata kõik kogus olevad maalid ja pöörata erilist

   tähelepanu maalikihi ja -aluse seisundile, fikseerida kõik muutused;

 

 - maalide hooldamisel panna pearõhk stabiilse ning puhta keskkonna

   tagamisele. Arvestada, et kõige tähtsam ei ole mitte eeskirjades nõutava

   temperatuuri- ja niiskusrežiimi tähtajaline järgimine, vaid asukohajärgsetest

   mikroklimaatilistest tingimustestlähtuva püsiva režiimi säilitamine;

 

 - maale tuleb reeglina hoida raamituna. Kui see pole ruumipuudusel võimalik,

   tuleb maalid varustada kaitseliistudega ning eraldihoitavad raamid etikettida

   ja nende asukohad registreerida. Vajalik on see sellepärast, et raam ja pilt

   kuuluvad ühe tervikuna kokku ning eksponeerimisel on esimest kerge leida.

 

 - maali pinda ja lõuendi tagakülge puudutada nii vähe kui võimalik ning

   sedagi vaid siis, kui ollakse kindlasti veendunud sekkumise vajalikkuses

   ning selles, et maalikihile sellest otsest või kaudset kahju ei teki.

 

SEISUNDI KIRJE MAALIDEL

 

   Maalide säilitamise ning hooldamise seisukohalt on oluliselt tähtis võimalikult põhjalik seisundi fikseerimine nii uute tulemite vastuvõtul kui ka olemasolevate eksponaatide väljasaatmisel näitusele.

 

   Seda tööd alustatakse alusest ning lõpetatakse katte ehk lakikihiga, lisades andmed ka lisakonstruktsioonide (alusraam, tagakinnitid, parketaaž, ümbrisraam) kohta.

 

ALUSED

 

   Levinumad alused on:

 

1. lõuend                    6. klaas

2. puit                          7. pergament

3. vineer                     8. luu              

4. kartong                   9. paber

5. metall                   10. masoniit

 

   Aluse seisundi fikseerimisel on sobiv kirjeldada kõigepealt mahhaanilisi kahjustusi ning seejärel pöörata tähelepanu struktuurikahjustustele.

   Enimlevinud mehhaanilised kahjustused lõuendalustel on:

 

 - rebendid nii lõuendis endas kui ka ääristel;

 - augud (naela- või torkeaugud);

 - muhud ning vajutised;

 - lainetus ehk lokkimine niiskuse toimel;

 - deformatsioonid, mis tulenevad mehhaanilistest mõjuritest (niidistiku

   laineline deformatsioon liig tugevast pingest alusraamile pingutamisel, või

   vastupidi - lõuendi lõtvumisest tulenev lõuendi väljavenimine põhiliselt maali

   alumisel poolel);

 - alusraami jäljend aluses, mis tuleneb aluse lõtvumisest või sellest, et maali

   on hoitud pikemat aega lamavas asendis.

 

   Enamlevinud struktuurikahjustused lõuendalustel on:

 

 - niiskus-, liimi- ja õlilaigud lõuendi tagaküljel; sissesööbinud roosteplekid

   ääristel;

 - niidistiku murenemine hapendumise tagajärjel;

 - liimistusest toimuvate mitmeliigiliste hallitusseente vohamine.

 

   Lõuendaluste puhul fikseeritakse tingimata ka alusraami olemasolu või selle puudumine ning antakse alusraami kirjeldus.

 

   Alusraamid jagatakse reguleeritavateks kiilraamideks ning mittereguleeritavateks, jäikadeks lihtraamideks.

 

   Kindlasti fikseeritakse alusraami kiilude olemasolu või puudumine, tugirist, ning raamil olevad kleebised, pitserid, kirjed.

 

   Tüüpiliseks defektiks on alusraami liistu kaardumine ja nurgatappide murded.

 

   Puitaluste (puit- ja vineertahvlid) enamlevinud kahjustused on:

 

 - kaardumine;

 - pragunemine liigkuiva keskkonna toimel;

 - jäikade laualiidete ja ühendustüüblite murded;

 - tagakinnitite väljakaardumine ja murded, kinnitite kinnikiilumine paisunud

   puidus.

 

   Puidu struktuuri kahjustavad toonesepad ning niiskes keskkonnas mikroorganismidest põhjustatud puidu lagunemisprotsess.

 

   Siinkohal ei puuduta me kaugeltki kõiki maalialuseid, sest nad alluvad samadele teguritele nagu vastavast materjalist teised museaalsed väärtused.

 

 

 

 

 

KRUNTKIHT NING ALUSMAAL

 

   Peale muude ülesannete mängib krunt vahepuhvri osa suhteliselt liikuva aluse ning jäiga maalikihi vahel. Samas on ta aga nõrgemaks vahelüliks, sest konservaatori juurdepääs temale on nii eest- kui tagaküljelt piiratud.

 

   Just krundis kajastuvad selle suhteliselt nõrgast struktuurist tingituna kõige teravamalt nihked aluses järskude keskkonnamuutuste mõjul. Krundis arenevad kõige aktiivsemalt mikroorganismid, sest see koosneb enamasti neile soodsast toitepinnasest.

 

   Tüüpilisemad krundidefektid on:

 

 - koos maalikihiga alusest irdumine;

 - struktuuri nõrgenemine kuni tolmnemiseni, sideaine täieliku lagunemiseni;

 - murenemine nii mehhaaniliste vajutuste toimel kui ka aluse liikumise tõttu;

 - varisemine koos maalikihiga eelnimetatud defektide toimel.

 

   Loomulikult kajastuvad krundis ka kõik aluse mehhaanilised ning struktuursed defektid. Kõik krundidefektid kanduvad omakorda varem või hiljem tema peal asuvale maalikihile ning kattelakile.

 

MAALIKIHT

 

   Peale aluse ning krundi seisundist tulenevate defektide esineb maalikihil mitmeid tüüpilisi vigastusi, mis tulenevad suures osas maalide oskamatust käsitlemisest või hooldusnormide eiramisest.

 

   Tüüpilisemad defektid on:

 

 - hõõrded maalikihis, kui maale on liiga tihedalt üksteise vastu asetatud;

 - pudenemised ja varingud äärealadel maalide lükkamisel riiulisse ning sealt

   väljalohistamisel;

 - ämblikuvõrku meenutav irduvate servadega võrkkrakelüür, mis on

   põhjustatud alusraami vahele surutud sõrmedest piltide kandmisel või töö

   pinnale vajutamisest sellel mingit punkti osutades;

 - maalikihi irdumine krundist nende omavahelise nõrga sideme või siis 

   pinnale jäänud konservandi toimel;

 - kraapejäljed, mis enamasti tulenevad sellest, et pildilt on jäetud

   kõrvaldamata riputusnaelad ning hoidmisel on asetatud teine töö esiküljega

   maali tagakülje vastu;

 - enamasti pikima küljega risti asetsevad varingujooned, mis tulenevad maali

   hoidmisest või transpordist rullituna, kusjuures pildi esikülg on sissepoole

   keeratud;

 - murdejooned, kui pilt on säilitamisel kokku murtud;

 - kortsus ning mureneva pinnaga maalid, milliseid on säilitatud ilma

   alusraamita.

 

 

 

KATTE- EHK LAKIKIHT

 

   Ka lakikihis kajastuvad nii või teisiti tema all olevate kihtide defektid. Kuid nii nagu alumisedki kihid, omab ka lakikiht oma struktuuri ning asendi tõttu talle iseloomulikke vigastusi, milleks on:

 

 - lakikihi destruktsioon, mis avaldub kuni läbipaistmatuseni halkjas, kogu

   pinda katvas kihis või laikudes. See tuleneb niiskuskahjustustest. Tihti on

   see esile kutsutud pinna hõõrumisest niiske lapiga kui on tahetud maali

   puhastada, kusjuures hästi on näha lapi liikumisest tulenevad tõmbed;

 

 - tuhmid, pinnal lebavad laigud, mis kujutavad endast raskesti kõrvaldatavaid

   valgulisi produkte. Need tulenevad harilikult pildipinna hõõrumisest süljega,

   et halvasti eraldatavaid detaile tumenenud või tuhmunud lakikihi all

   nähtavaks teha;

 

 - pruunid või mustad täpid lakikihil. Mis muud kui hoidlas ringi lendavate

   kärbseparvede ekskremendid - kui viisakalt väljendada. Samas tekitavad

   nad lakikihti ning selles kihis enamasti asetsevasse lõppmaalingusse ehk

   laseeringusse sööbivaid augukesi.

 

REEGLISTIK KESKKONNATINGIMUSTE SÄILITAMISEKS

 

   Olulisemaks tingimuseks maalide säilitamisel nii fondides kui ka ekspositsioonis on mikroklimaatilised tingimused ehk temperatuuri-niiskusrežiim, ümbritseva keskkonna puhtus ning mõistlik valgustatus.

 

Esimene reegel - temperatuuri-niiskusrežiim olgu läbi aasta võimalikult stabiilne, ööpäevased kõikumised minimaalsed.

 

   Kui optimaalseks temperatuuriks maalidele on +18ºC siis ööpäevane kõikumine +-3ºC ning aastane kõikumine +-5ºC on täiesti normaalne ning seda võiks pidada ideaalseks. Katastroof on aga see, kui sellised ja suuremadki kõikumised toimuvad mõne tunni jooksul ning seda pidevalt.

 

   Eriti ohtlikud on kõikumised kütteperioodide vahel ja seda eriti kesk- ja tsentraalküttega ruumides. Sel juhul peaksid radiaatorid kindlasti olema reguleeritavad.

 

   Hoolt tuleks kanda selle eest, et nii fondi- kui ka ekspositsiooniruumid oleksid pigem jahedad kui üle +20ºC  soojaks köetud. Ka alla +10ºC ruumid ei sobi maalide säilitamiseks. Hoopis hull on lugu siis, kui ruumis valitseb kuum ja niiske, saunalava meenutav keskkond või lõikavalt külm ja niiske keldriõhkkond.

 

Teine reegel - iga päev, parem isegi kolm korda päevas - hommikul tööle tulles, keskpäeval ja õhtul enne lahkumist  - tuleb mõõta temperatuuri ja õhu suhtelist niiskust, kirjutada tulemused üles ning ruume neist tulemustest lähtuvalt ventileerida.

 

   Temperatuuri-niiskusrežiimi päeviku pidamine ei ole mitte muuseumibürokraatide kius, vaid puhtpraktilise eesmärgiga tegevus, rääkimata võimalusest ka tulevikus objektiivselt hinnata maalide seisundit ning võimalike muudatuste tekkemehhanisme.

 

Kolmas reegel - kui ruume läbi akende ja uste õhutada, siis panna aknale tihe, marliga kaetud raam ette, aga ustele põrandani ulatuvad kardinad. Sellega välditakse tolmu ja kärbseparvede tungimist ruumi.

 

   Samas tuleb meeles pidada, et ruume ventileerida on  parem siiski läbi filtritega varustatud ventilaatorite. Seda seetõttu, et vihmase või tuulise päevaga, samuti külmadel ning ka sombustel talvekuudel ei ole ruumide õhutamine lahtiste akende kaudu üldse soovitav.

 

Neljas reegel - pilte tuleb hoida tuuletõmbuse eest. Õhk filtreerugu ruumis piki pildi pinda, mitte ristisuunas.

 

   Seda seepärast, et vana maali mikropragudesse tungiv õhuvool kannab sinna liigset niiskust, mis sadestub krundis, tekitab maalikihi vigastusi kuppumise näol, rääkimata kõikjal paratamatult hõljuvatest mikroorganismidest ning nende eostest, mis soodsa hetke saabudes samas krundikihis kiiresti arenema hakkavad.

 

Viies reegel - ruume koristatagu iga nädal ning seda vaid tolmuimeja ja niiske lapiga. Kuiva harjaga paiskub tolmu ilmaaegu üles. Nõnda tolmutatakse vaid pilte.

 

Kuues reegel - paar korda aastas teha üldkoristust, mille käigus jälgida, et ka kapid ja riiulid puhtaks saaksid, samuti nende tagused ja ruuminurgad. See aeg on soodus ka tööde ülevaatuseks. Seda tehakse harilikult ilusal kevadpäeval ja suve lõpus.

 

Seitsmes reegel - valgustuseks nii fondis kui ka ekspositsioonis kasutada maksimaalselt peegelduvat, mitte otsest valgust. Maalide puhul tuleks vältida ööpäevaringset pimedust, aga ka otsest päikese- või muud ultraviolettkiirgust sisaldavat valgust.

 

   Samuti tuleb vältida kuumutamist infrapunakiirgurite või jõuliste hõõglampidega. Kui nende kasutamine uuringutel, fotografeerimisel või filmimisel siiski vajalik on, siis jälgitagu, et need oleksid töös just niikaua kui vältimatult vajalik.

 

Kaheksas reegel - pilte ei tohi asetada vastu ahjuseina või selle lähedusse, samuti vastu radiaatoreid ja nende kohale. Välditagu ka piltide paigutamist välisseintele. Kui seda on siiski vaja teha, hoolitsetagu vähemalt selle eest, et pildi ja seina vahele jääks õhuruum.

 

Üheksas reegel - pilte ei tohiks kunagi hoida umbselt üksteise vastas, hoolitsetagu selle eest, et nii riiulis, ajutises virnas kui ka transpordipakendis oleks piltide vahel kasvõi pisukegi õhuruum.

 

Kümnes reegel - hoiuruumides tuleb vältida pidevat vibratsiooni. Hoiuruumide kohal, all või kõrval ei tohiks olla masinaruumi või diskoklubi. 

 

REEGLISTIK MAALIDE KÄSITSEMISEL

 

Esimene reegel - maal tuleb võtta kätte servadest ning tingimata mõlema käega. Välditagu pildipinna puutumist higiste sõrmedega. Sõrmed ei tohiks sattuda alusraami vahele.

 

Teine reegel - kui maali on vaja käest ära panna, siis asetada see tingimata püstiasendisse seljaga seina poole.

 

Kolmas reegel - kui maalid seisavad virnas, siis olgu see vaid ajutine paratamatus. Pildid paigutada sel juhul pildipoolega vastu pildipoolt, vahele panna vähemalt paberileht. Maalid tuleb laduda nii, et suuremad oleksid allpool ning järjest väiksemad nende peal, kusjuures arvestada tuleb seda, et pealmine maal jääks kindlasti kandma alumise pildi raamile või alusraamile.

 

Neljas reegel - pilte ei tohiks paigutada riiulisse ega asetada virnadesse enne, kui ollakse kontrollitud, et riputusnaelad tagaküljest on välja tõmmatud.

 

Viies reegel - pilte on keelatud riiulis või mööda põrandat lohistada.

 

Kuues reegel - kui pildipind on tolmune, siis võib seda õrnalt puhastada kuiva samet- või flanell-lapiga, enne selles veendudes, et maali- ja lakikiht on terved. Maali tagakülg jätta parem konservaatori hooleks, sest tolmuimeja kasutamine maali puhastamisel nõuab juba asjatundlikku kätt.

 

Seitsmes reegel - defektseid ning mikroorganismidest saastunud pilte ei tohi fondi paigutada, vaid neid tuleb hoida eraldi ning lasta konservaatoril enne fondi toomist korda teha. Samuti ei tohi lubada defektidega pilte näitustele saata, isegi mitte siis, kui on vaid kahtlus maali võimalikus defektsuses.

 

Kaheksas reegel - teaduritel ei tohi lasta sõrmega libistada mööda pildipinda, kasutada uuringuteks sülgensüüme või teha muid mõtlematusi kõrge teaduse nimel.

 

PABERMATERJALIDE SÄILITAMINE

 

   Kõige olulisemaks pabermaterjalide säilitamisel tuleks pidada keskkonnatingimusi. Nii fondides kui ka ekspositsioonis olevatele säilikutele tuleb luua stabiilne niiskus-, temperatuuri- ja valgustusrežiim, millele lisandub kindlasti puhtus.

 

   Pabermaterjalid - raamatud, plakatid, akvarellid, graafika - säilitamisel ja eksponeerimisel vajalik temperatuur on +18ºC, õhu suhteline niiskus 50-55% ja valgustatus 50 lx.

 

 

   Miks? Vaatame lähemalt. Temperatuuri kõrgenemisel üle +20ºC hakkavad kiiresti arenema hallitusseened ja putukad. Kui aga laseme temperatuuri madalamaks, siison see isegi hea, sest nahale, millega on kaetud vanad raamatud, on parem säilitustemperatuur +16ºC. Probleemid tekivad aga niiskusrežiimi säilitamisega fondides töötamise tõttu. Niiskusrežiim 50-55% on vajalik paberile, seda alandades muutub paberi struktuur, sest lagunevad tselluloosimolekulide ahelad. Kui niiskust suurendada, siis tekib kasvulava hallitusseentele ja putukatele.

 

   Valgustatus 50 lx on kindlasti vajalik akvarellide ja vanade käsikirjade jaoks, millel on värvilisi kaunistusi. Raamatute puhul võib valgustatus olla tugevam.

 

   Puhtusehoid on tülikas, kuid hädavajalik, sest tolmu sees on alati seeneosiseid, mis soodsa pinnase leidmisel hakkavad paljunema. Seepärast tuleb hoidlates teha pidevalt korrastustöid, igalt poolt tolmu pühkida. Ka pidev filtreerimine tuleb kasuks. Tuulutamisel olgu akende ees marlifiltrid, et sealt ei lendaks sisse seeneeoseid.

 

HOIDMISVIISID

 

   Tuleb jälgida, et ei rikutaks eelpool mainitud niiskus-, temperatuuri-, valgustatus- ja puhtusrežiime.

 

   Raamatute säilitamisel ja eksponeerimisel tuleb neile leida sobiv asend olenevalt formaadist, köite teostusest ja kujundusest. Vanemad ja suureformaadilised raamatud olgu lamavas asendis. Veelgi parem oleks neile spetsiaalsed karbid või vutlarid ümber teha.

 

   Tuleb hoiduda liiga tugevast survest, sest see ei lase paberil hingata ja loob soodsaid tingimusi hallitusseente ning putukate arenemiseks.

 

   Raamatute ja riiuli ülemise ääre vahel peaks olema 2-5 cm õhuvahe. Tänapäevased, standardsed, ilma metallpanuste ja teiste köitest väljaulatavate manusteta raamatud paiknegu riiulitel vertikaalselt.

 

   Pisitrükiseid ja graafilisi tehnikaid tuleb säilitada eraldi mappides või karpides, võimaluse korral pasparteeritult. Soovitame kasutada happevabasid pappe või pabereid.

 

   Juhul kui saabuvad uued säilitusüksused, tuleb need enne fondi paigutamist üle vaadata, et määrata nende kahjustused ja need likvideerida.

 

PÕHILISED KAHJUSTUSED PABERMATERJALIDEL ON:

 

 - paberi enese keemilise koostise muutumine (happesuse suurenemine), mis

   määrab ta kindlale hävingule. Meie võimuses on vaid seda protsessi

   aeglustada, luua maksimaalselt ideaalilähedased säilitus- ja hoiutingimused;

 

- hallitusseente kahjustused, millised tunneme ära paberi haprusest ja sellest,

  et tavaline värvus on muutunud (pigmendilaigud) või on paberipind kaetud

  hallitusekirmega. Hallitusseened hävitavad värvi, teksti, liimistuse, suuren-

  davad samuti paberi happesust, teevad paberi hapraks ja kasutamis-

  kõlbmatuks;

 

   Kõige parem on seda muidugi ennetada, aga kui pole olnud võimalik seda teha, tuleb koheselt haige eksponaat teistest eraldada ja seejärel desinfitseerida (vt. ptk. bioloogilised kahjustused...)

 

 - putukakahjustused tunneme ära aukudest ha heledast purust, mis tekivad

   putukate elutegevuse käigus. Insektid toituvad liimist, nahast, tekstiilist aga

   ka paberist endast, hävitades viimaks kogu eksponaadi.

 

   Et neist hoiduda, tuleb pabermaterjalide fondid hoida puhtad, ilma kõrvaliste esemeteta (toalilled, pakketaara, toiduained), stabiilse niiskus- ja temperatuurirežiimiga. Juhul kui on näha või kahtlustate putukate kohalolekut, teha korduvat desinfitseerimist (2-3 nädalase intervalliga).

 

 - mehhaanilised kahjustused (rebendid, augud, kriimustused) on kõige

   ohutumad. Nendest hoidumiseks tuleb eksponaate säilitada ja transportida

   hoolikalt. Kergematel juhtudel saadakse parandamisega ise hakkama.

 

   Tähelepanu tahaks juhtida liimidele. Kasutada tuleks ainult pöörduvaid liime, soovitavalt jahukliistrit.

 

   Pärast paranduste tegemist, lehtede märgumist, vajab paber pressis pikka stabiliseerumisaega.

 

   Paberile tuleks kirjutada ainult pliiatsiga, sest nii pastapliiatsi kui ka tindiga kirjutatut on väga raske ja vahel isegi võimatu eemaldada.

 

GRAAFILISTE LEHTEDE HOOLDAMINE

 

   Pea igal kohalikul muuseumil on väike graafiliste lehtede kogu. Nende fondistamisel tuleb silmas pidada teostustehnikat, formaati ja autorsust. Teostustehnikate järgi süstematiseerides tuleks grupeerida:

 

 - manuaaltehnikad (joonised, pastellid, akvarellid),

 - trükitehnikad (kõrgtrükk, sügavtrükk, lametrükk),

sest viimased vajavad pasparteerimist nende teostuse omapära tõttu.

 

   Manuaaltehnikad vajavad aga erilist tähelepanu oma ainulaadsuse ja kordumatuse tõttu, suurema tundlikkuse tõttu igasugusele mehhaanilisele hõõrdumisele, niiskusele ja eksponeerimisel pealelangevale valgusele. Nende fondistamisel tuleb kasutada liikumatute vahelehtedega paspartuusid.

 

   Graafilisi lehti süstematiseerides tuleb arvestada ka lehe formaati, üksiklehed tuleks grupeerida suuruse järgi mappidesse ja eraldada nad üksteisest mikalentpaberist vehelehtedega.  Ühe autori loomingukollektsiooni puhul võiks neid hoida eraldi mappides, kusjuures aluseks olgu ikkagi teostustehnika ja formaat.

 

   Muuseum omandab harva ka kunstniku trükiklotsid, -plaadid või litokivid, mida tuleb hoolikalt kaitsta mehhaaniliste vigastuste eest. Kategooriliselt on keelatud uute tõmmiste valmistamine ehk järeltrükk, mis paneb kahtluse alla töö autorsuse, autoritiraaži hulga ja väärtuse.

 

NÕUDED NAHKESEMETE HOIDMISEL

 

   XVII saj. pärit Petseri kloostri käsikirjas on nõue, et raamatute paigutamisel ei tohi riiuleid ehitada välisseinte äärde, siit ka esimesed õpetussõnad - riiulid paigutame võimaluse korral siseruumi. Sest nii nahk kui ka paber on niiskust hästi sissetõmbavad materjalid ja saavad heaks toitepinnaks hallitusseentele.

 

   Erilist tähelepanelikkust nõuavad arheoloogilised nahaleiud. Need tuleks konserveerida juba välitööde ajal. Niiskuse kaotanud nahk jäigastub ja hilisem deformatsiooni eemaldamine muutub komplitseerituks. Sageli koosneb nahaleid (jalats, kukkur) mitmest detailist, seetõttu tuleb nende asend maa sees koheselt dokumenteerida (fotografeerida), et detailide hilisem tüpologiseerimine oleks vaevatu.

 

   Maamärg nahaleid tuleb lühiajaliselt paigutada polüetüleenkotti, et säilitada niiskus konserveerimiseni. Kui aga on vajalik liigne pinnas nahalt eemaldada tuleb seda teha pintsli abil ja asetada leid seejärel konserveerivasse lahusesse. Nahaleiud ei ole sagedased, seetõttu annab neist saadav info huvitavat lisateavet kohaliku käsitöö arengust ja valitsevatest kaubandussuhetest. Sageli peetakse jalatsileidu oma moe ja tehnoloogia tõttu ka dateerimisvahendiks.

 

   Etnograafilised nahkesemed on tavaliselt valmistatud taimparknahast. Muuseumidesse saabudes on esemete seisund tavaliselt ebastabiilne, nad on olmesaastaga kattunud. Viimane on aga toitepinnaks putukkahjuritele ja närilistele, Võidunud pärgamentkäsikirju, jalatseid või kasukaid suudab kahjustamata konserveerida ainult vastava ettevalmistuse saanud konservaator.

 

   Nahkesemete fondistamine nõuab samaaegselt teadlikku kirjet - materjali, kaunistustehnika, valmistamistehnoloogia fikseerimist. Nimetatu täpne fikseerimine võimaldab eseme dateerida jaõigesse ajaperioodi paigutada. Dateerimisel on abiks naha dekooris kasutatud orgamentika, templite jäljendid nahal. Nende tähelepanelikul vaatlusel võib leida ornamenti peidetud teostaja monogrammi ja daatumi. Köidete ladestamine suurte kuhjadena lamendab naha pinda ja kahjustab reljeefset dekoori.

 

   Värvitud nahkesemete lagunemise üheks põhjuseks on kasutatud värvaine keemiline toime. Siin on kahjustuse tuvastamisel ja õige metoodika leidmisel vajalik ainult spetsialisti abi.

 

   Eriti ettevaatlik tuleb olla kullaga ornamenteeritud esemete (köite, tapeedi, vutlari jm.) puhastamisel. Naha niisutamine on sel juhul eriti ohtlik! Erilist ettevaatlikkust nõuab töö pärgamentidega!

ESEMETE VALIK NÄITUSTE JAOKS

 

   Kohaliku muuseumi varahoidja on sageli ka põhiekspositsiooni või perioodilise näituse koostaja, juhul kui tema on olnud paikkonna ajaloo- ja kultuuriväärtuste kogumise initsiaator.

 

   Uut ekspositsiooni luues peab lahendama näituse põhiidee - ajaloolis-kronoloogilise esituse, ajaloolise isiku osa kujutamise või mõne sündmuse või tegevusala põhjalikuma tutvustamise. Esemete seas valikut tehes ja neid paigutades ei tohi unustada nende valgusetundlikkust.

 

   Kuidas valgustada eksponaati? Probleemi lihtsamaks esituseks anname ekspositsiooni skeemi, kus esemed on paigutatud lähtuvalt nende valgusetundlikkusest (vt. joon.8)

 

Seega paigutuvad:

 

I valgusvööndisse      - 300 lx -         metallesemed, keraamika, klaas

 

II valgusvööndisse     - 150 lx -         puitesemed, õlimaalid, naturaalne nahk

 

III valgusvööndisse    -   50 lx -          tekstiilid, gravüürid, käsikirjad, vanad fotod,

                                                            arheoloogialeiud.

 

 

   Valguse kahjustavaid omadusi arvestades peame oskama valgust kasutada ekspositsioonis olulise väljatoomiseks.

 

   Ekspositsioonisaalis tuleb luua valgustusprojekt, mille funktsioneerimisel satuks külastaja justkui dikteeriva mõju alla. Valgus suunaku olulise juurde, allutagu vähemolulisem. Väga hea tulemuse saab kohtvalgustuse kasutamisega. Hea projekti puhul saab ekspositsioon (või tema üks osa) valguse külastaja sisenemisel saali, ülejäänud ajal põleb ruumis ainult avariivalgus. Kulutused valgustusprojektile tasuvad end igati ära järgnevas ekspluatatsioonis.

 

   Kuidas kaitsta ekspositsiooni? Eriti haprate ja haruldaste kultuurivarade eksponeerimisel on mindud koopiate valmistamise teed. Nii tellis Narva Linnamuuseum koopiad vanadest siidist tsunftilippudest, käsikirjadest, fotodest. Säilinud tekstiilikatkendi alusel valmistati uus koopiakangas Rakvere muuseumile, säilinud foto alusel nikerdati polükroomne vapp EÜS-le, Eesti presidendi kingitus Rooma paavstile Johannes Paulus II oli samuti koopia vanast paavstibullast.

 

   Väga mõjuv on koopiate, mulaažide paigutus otse külastajate sekka, viies vaataja paremini kontakti ajastu ja stiiliga.

 

   Koopia võib valmistada ainult vastava ettevalmistuse saanud konservaator, kes eelnevalt on tugevdanud originaali, sest tugevdamine dubleerimise või teise materjaliga katmise teel kuulub restauraatori töö valdkonda.

 

ESEMETE PAIGUTUS JA KINNITAMINE VITRIINI JA STENDILE

 

   Esemete kinnitamiseks kasutatavad abivahendid - liim, nõelad, naelad, tamiil, papid jm. - ei tohi olla otseses kontaktis originaaliga, sest originaalmaterjali ja kinnitusmaterjali vahel võib tekkida õhu niiskuse mõjul elektrokeemiline protsess, mille tulemusel aktiviseerub korrosiooniprotsess (näiteks raua ja vase vahel, hõbeda ja tina, ka naha ja metalli vahel).

   Kui ese toetub stendil naelale, siis peavad viimased olema kilega isoleeritud (vt. joonis I). Naela katmiseks võib kasutada ka tükki kokteilikõrrest, mis vastaks eksponaadi paksusele.

   Tekstiline materjal peab asuma neutraalsel pappalusel, millele spetsiaalselt valmistatud liimpaberite abil kinnitub paberleht.

   Tekstiilide riputamiseks kasutatakse spetsiaalset nakkuvat paela, mis väldib vajaduse täiendavaks naelutamiseks.

   Esemete toetuseks kasutada orgaanilisest klaasist painutatud tugialuseid. Haprate esemete eksponeerimisel vältida nende riputamist. Nad tuleb asetada kaldpinnale.

   Ideaalne on, kui enne eseme paigutust põhiekspositsiooni suudetakse konserveerimis- ja tugevdusprotsesside läbi peatada lagunemisprotsess ja tagada eseme säilivus. Seda suudab teha restaureerimistöökoda, kelle koosseisus töötavad vastava ettevalmistuse saanud spetsialistid, varustatud vastava aparatuuri ja kemikaalidega. Need tingimused on loodud vaid riiklikes töökodades.

 

 

 

ESEMED ASETATAKSE VITRIINI AINULT KINNASTATUD KÄTEGA !

 

   Higise käega katsutud metallesemeile (hõbe, vask, tina) või klaasile jäänud sõrmejäljed kutsuvad ajapikku esile korrosiooni, mis aga raskendab eseme vormi ja dekoori jälgimist.

 

   Fotode ja negatiivide puudutamine paljaste kätega on ohtlik nii fotole kui ka inimnahale, sest kutsub esile haavandeid, mis võivad osutuda raskesti ravitavaks.

 

   Et oma hoolimatu tegevuse jälgi paremini mõista, uurime vahel oma eksponaate luubi või mikroskoobi all, et veenduda meie poolt tehtud kahjustuse ulatuses.

 

ÄRA KÄPI OMA ISIKLIKU UUDISHIMU RAHULDAMISEKS EKSPONAATE !

 

   Tundub esialgu robustse ja labasena nii väljenduda, kuid näitusekujundaja kogemused kohustavad ka selliseid sõnu lausuma.

 

   Tavaliselt juhtub see mõne hapra arheoloogilise leiu või uudiseksponaadi puhul, kui asjast eemalseisnud mittespetsialistid näitavad üles eseme tuvastamisel kõige enam "julgust ja otsustavust". Äsja maa seest välja toodud ese satub uude keskkonda, elades rängalt üle vähimagi muutuse ja kui seda veel inimene soodustab, tabad end sageli mõttelt, et parem oleks vast olnud, kui ese oma algsesse miljöösse oleks jäänudki.

 

   Et ka ekspositsiooni ettevalmistamisel, mõni asjasse pühendamatu kolleeg "näpib" eksponaate puhtisiklikust uudishimust, kaldub mõte juba muuseumitöötajate haritusele.

 

AUSTA NÄITUSEKUJUNDAJA TÖÖD !

 

   Varahoidja üheks omaduseks peab olema rangus säilitusnõuete tagamiseks. Palju kahju võib tuua juba üksnes tööoperatsioonide vale järjestus.

 

   Sageli juhtub seda, et ekspositsiooni valitud esemed antakse üle kujundajale, töö on jõudmas juba lõpufaasi ja siis alustab fondihoidja väljaantud esemetest nimekirja koostamist. Ta tõstab iga eseme üles (inventarinumbri leidmiseks) ja asetab nad "täpselt samale kohale tagasi", muutes niiviisi sageli kujundaja töö nulliks. Käsitletud probleemiga tuleb sageli kokku puutuda erinevates muuseumides. Seega esmalt nimekiri ja alles seejärel väljapaneku kujundus.

 

   Materjalide kasutamise (eksponeerimise või publitseerimise) käigus selgub sageli tõsiasi, et mõnda eset ei saagi avalikustada: hoolimata sellest, et ese on juba aastakümneid muuseumis-raamatukogus, puudub esemel inventarinumber. Kuidas seda eset teaduslikus artiklis kajastada? Sageli pärineb ese juba üleeelmise varahoidja tööaastaist, kuid millal siis tekkinud viga heastada?

   Üks viis, kuidas tagada muuseumivarade paremat säilimist, tugineb välismaa kogemustele. Ka meil tuleks panna suuremat rõhku koopiate, mulaažide, makettide valmistamisele ja vastava kaadri ettevalmistamisele. Seda moodust kasutatakse edukalt Saksa ja Rootsi muuseumipraktikas (Waasa muuseum), kus luuakse ilmekaid stseene ajaloosündmustest, koopiaid arheoloogilistest leidudest, hävivatest tekstiilidest jm. Muuseumide näitusesaalid peavad muutuma ajalooõpetamise klassitubadeks, siit saaks alguse ka uus suhtumine kultuurivarade säilitamisse, uhkustunne meie minevikultuuri üle.

 

 

 

 

Soovitatav kirjandus

 

1. Raamat - aeg - restaureerimine I, Tartu 1969

2. Raamat - aeg - restaureerimine II, Tartu 1971

3. Raamat - aeg - restaureerimine III, Tartu 1976

4. Raamat - aeg - restaureerimine IV, Tartu 1980

5. Renovatum Anno 1988, Tallinn

6. Renovatum Anno 1989, Tallinn

7. Renovatum Anno 1991, Tallinn

8. Renovatum Anno 1992, Tallinn

9. Renovatum Anno 1993, Tallinn

10. Museonhoidon Opas Paikallismuseoille, Museovirasto, Helsinki 1986

11. Conservation-Restauration du Mobilier Archeologique, Saint-Denis, 1987

12. Rantala, A., Steiner-Kiljunen, K., Pakkala, L., Tekstiilikonservointi,

      Jyväskylä, 1989